Sookvoodid – kas ainus võimalus?
Neid lugedes leidis kinnitust tõsiasi, et mehed ja naised käsitlevad soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimusi üsna sageli erinevalt, kohati lausa risti vastupidi. See viib aeg-ajalt teravate väljaütlemisteni, mille autorid ei saa justkui aru, et tegu on kahe, teineteist vajava poolega, mis kokku moodustavad ühtse terviku.
Tulgem nüüd artikli pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kas naistel on võimalusi otsustamise ja võimu küsimustes rohkem kaasa rääkida? Lühike vastus kõlab – praktiliselt ei ole. Paistab, et miski muu peale nn positiivse diskrimineerimise (kellelegi eelise loomise) ei too loodetud tulu. Lõputu jutt, et tuleb loobuda iganenud arusaamadest või ühiskond peab suhtuma meestesse ja naistesse võrdselt, ei vii kuhugi.
Selline karm hinnang ei tulene meeste pahatahtlikust suhtumisest naistesse, nende alahindamisest, vaid vähemalt kahest, küllaltki maisest asjaolust. Esiteks, ühiskondlikud protsessid on pika vinnaga, eile tehtu ei avaldu veel täna, ega isegi mitte homme. Soostereotüübid on juurdunud sügavalt inimeste teadvusse, nendest ülesaamine võtab aega. Teiseks, asi on ka naiste endi hoiakutes võimu ja juhtimisse.
Sotsiaalministeeriumi korraldamisel toimunud soolise võrdõiguslikkuse monitooringute andmed näitavad, et kaugeltki mitte kõik vastajad ei rutanud vastuseks küsimusele „Kas naine sobib tippjuhiks?” kinnitama, et miks ka mitte. Vastupidi, naiste sobivust tippjuhi kohale toetas veidi alla poole vastanutest. Kui meeste kaitseasendisse tõmbumisest võib veel aru saada, siis naiste madal enesehinnang üllatab. Kas peabki paika väide (mida küll müüdiks on nimetatud), et naistel puudub huvi juhtimise vastu?
Eelviidatud monitooringu andmetel toetas 47% naistest seisukohta, et nende sookaaslane sobib tippjuhiks. (Meeste hulgas oli arvamuse, et naine sobib tippjuhiks, pooldajaid veel vähem.) Seda on vähe, oleks oodanud hoopis paremat tulemust. Kas see siis ei demonstreeri naiste suhtumist juhtimisse?
Toodu ei välista, et on naisi, kes juhtimisest ja võimu omamisest on vägagi huvitatud. Neist mõne puhul on avalikkuses kõlama jäänud ka ehk teatud pretensioonikus, mida üldiselt heaks ei kiideta. Meeste puhul ollakse selles asjas millegipärast hoopis leebemad.
Eelistavad meesjuhti
Naisülemust (juhti) endale eriti ei soovita, vaatamata asjaolule, et osa naisi saab suurepäraselt hakkama sellel traditsioonilise arusaama järgi meeste tööl. Pealegi on naiste haridustase, mis võiks olla üks juhi ametikohale jõudmise eeldus, pidevalt tõusnud ja praegu ületab juba meeste oma. Sellest kõigest hoolimata eelistaks umbes veerand vastanutest ülemusena kindlasti meest ja teist samapalju pigem meest. Ka naised ise ei taha naisjuhtide all töötada (vaid mõni protsent), küll aga valiksid ligi pooled naised ülemuseks mehe.
Palju on räägitud sellest, et naisi peaks praegusest tublisti rohkem olema riigivõimu juures. Paraku selgub, et enamik naisi (rääkimata meestest) ei pea naiste osakaalu suurenemist poliitikas oluliseks. Praegusest suuremat naiste osakaalu riigikogu liikmete hulgas pooldas kümnendi keskel 42%, kümnendi lõpul 48%. Teisisõnu, sooline ebavõrdsus poliitikas on paljude naiste poolt sisemiselt omaks võetud, seda peetakse normaalseks asjade seisuks.
Arvud näitavad, et naiste osalusprotsent valimistel on kõrgem kui meestel. Kui naised hääletaksid kõik naiskandidaatide poolt, siis pääseks neid rohkem ka võimuorganitesse. Paraku ilmneb äraspidine seos kandidaadi ja hääletanu soo vahel. Nii andis 2005. aasta kohalikel valimistel meestest oma hääle meeskandidaadile 80% intervjueeritutest, naiste hulgas oli vastav protsent 56%. Seega on meeste hulgas olemas tendents anda oma hääl endaga samasse soopoolde kuuluvale kandidaadile ja meeste kalduvus eelistada meeskandidaati väljendub selgemini kui naiste kalduvus eelistada naiskandidaati.
Niisiis, naised on paljud arusaamised nii sügavalt omaks võtnud, et nende pööramine teise suunda ei ole lihtne või võtab vähemalt palju aega. Kuni uus olukord ükskord kujuneb, tuleb vist taluda meeste juhtivat rolli ühiskonnas. Eriti kui naised ise sellele kaasa aitavad.
Eelnevale järeldusele leidub kindlasti vastuvaidlejaid. Oma seisukohtade kinnituseks tuuakse eeskujuks Põhjamaad, kus on suudetud tuua Eestiga võrreldes hoopis rohkem naisi võimu juurde. (Muide, ka Lõuna-Aafrikas, Argentinas, Hollandis jm.) Miks siis Eesti ei peaks suutma?
Usun, et suudabki. Aga mitte täna või homme. Kuigi mõnes valdkonnas võime end ehk lugedagi Põhjamaade sarnaseks, võtab sisulises plaanis nendeni jõudmine ikkagi väga kaua aega. Pealegi, võib-olla on mõned teised valdkonnad soolise võrdõiguslikkuse küsimustest praegu veelgi olulisemad.
Nii jõuamegi tagasi alguse juurde, kvootide juurde. Kui tahame kohe naiste rolli ühiskonnas, just otsustamisel, suurendada, ei saa neist vist mööda. Kuigi kvootidel on küsitavusi, näib see olevat ainus abinõu, mis suurendab naiste osakaalu juhtide ja võimuesindajate hulgas.
