Soome peaks Eesti ees vabandust paluma
Pommitasid ju Eesti baasidest lähtunud Nõukogude Liidu lennukid põhjanaabreid. Kuid kas Soomel oleks ajaloo pärast põhjust Eesti ees vabandust paluda?
Peamiselt on vabandamise teemal juttu olnud 1990. aastate algusest, kui Soome riik ei toetanud Eesti taasiseseisvumise püüdlusi. Kirjanik Sofi Oksanen on nõudnud kõrgetasemelist vabandamist eestlaste ees. Ajakirjanik Jarmo Virmavirta seevastu on Postimehes kirjutades olnud arvamusel, et soomlastel pole olnud vabandamiseks põhjust, ja selgitab, et käituti olude kohaselt. Kuid eelmisel kuul möödus 60 aastat sündmusest, mille puhul võiks öelda: eks otsustage ise.
1951. aasta 11. veebruaril suri Helsingis metsavend Herman Treial, kes oli põgenenud Eestist Soome. Tema tabamiseks ja Nõukogude Liidule väljaandmiseks korraldati üle kogu Soome otsingureid. Ainult surm kopsupõletiku tagajärjel päästis ta väljaandmisest. Tema kaaslane Artur Lõoke saadeti aga Venemaale, kus ta tapeti. Nüüd aga kõigest järgemööda.
Oli 1949. aasta juunikuu. Eesti sõjaväeharidusega kapten Herman Treial ja Jõgeva jaamaülem Artur Lõoke, kunagised koolivennad ja hiljem metsavennad, olid otsustanud vallutatud Eestist põgeneda. Ligi 600-kilomeetrine matk, kus teejuhiks ainult maateaduse õpikust välja tõmmatud Karjala kaart, lõppes meestele monstrumriigi piiri eduka ületamisega. Nüüd peeti loomulikuks teekonna jätkamist läbi Soome kuni Rootsi jõudmiseni. Sõbralikus hõimuriigis ei osanud metsavennad karta mingeid takistusi, vaid vastupidi, eeldasid abistavat sõbrakätt. Paraku nii ei läinud.
Jaht eestlasele
Ületanud raske rännaku järel 28. juulil 1949 Soome riigipiiri, otsustasid mehed registreerida end Ida-Soomes Ilomantsi piirivalves. See viis põgenikud aga vahistamiseni, millele järgnes korraldus viia nad pealinna kaitsepolitseisse. Kogu vangipõlve aeg on aga täis küsitavusi. Kuidas sai Nõukogude Liidu piirivolinik juba viiendal päeval teada piiriületajate vahistamisest, et esitada ametlik järelepärimine? Koos sellega nõuti ka Treiali ja Lõokese kui riigireeturite väljaandmist. Peatselt tehtigi Urho Kekkoneni vast ametisse astunud valitsuses otsus saata Treial ja Lõoke Nõukogude Liitu tagasi.
Pikkade ülekuulamiste järel antigi Lõoke 26. aprillil 1950 venelastele välja. See tähendas ettearvatult temale kui nõukogulaste nimetatud kodumaa reeturile ühtainust otsust – mahalaskmist. Kogu tema pere saadeti viieks aastaks külmale maale.
Treialit ühel ajal Lõokesega Puna-Venemaale üle ei antud. Põhjuseks Treialil olnud kõrge palavik (üle 38 kraadi). Haiglas olemise ajal aitasid noor meditsiiniõde Kaija Heikkilä ja tema vend Jaakko Heikkilä koos oma paari hea ja usaldatud sõbraga Treialil põgeneda.
Ravilast jalga lasknud Treiali tabamiseks algatati Helsingis üllatavalt suur tagaajamise operatsioon. Raadio ja ajalehtede kaudu teatati muu hulgas ka jooksikut tabada aitava info eest koguni 100 000 Soome marga suurusest preemiast. Enne-olematu oli samuti ühe mehe põgenemisloo uurimiseks kõrgetest riigiametnikest moodustatud komisjoni loomine. Haiglast jalgalaskjale saadi paraku üsna kiiresti jälile, sest politsei sai Herman Treialit haigla juures oodanud auto täpse kirjelduse. Teadustajaks oli 23-aastane soomlasest sadamatööline Urpo Sirkiä. Kas ülesandmisele aitas kaasa väljapakutud suur rahasumma või pressis kirjeldatud põgeniku Puna-Vene poolt väidetud üliohtlikkus?
Järgnesid põgenemise korraldajate vahistamised, kohus ja karistused. Viimane kohtuistung toimus vangla polikliinikus, kuna ainult nii saadi küsitleda Herman Treialit, kes raske haiguse tõttu liikus ratastoolis. Treiali tervis aina halvenes ja ta suri 46-aastaselt 11. (mõnedel andmetel 9. veebruaril) 1951 kopsupõletikku. Tema tuhastatud põrm sängitati Helsingi Hietaniemi kalmistule.
12 aastat tagasi autasustas president Lennart Meri Kaija Elisabeth Raiast ja teist samas haiglas töötanud meditsiiniõde Sirpa-Leena Eloranta Eesti metsavenna põgenemisele kaasaaitamise eest Kotkaristi IV klassi ordeniga, hiljem sai ka Jaakko Heikkilä Eesti Punase Risti IV klassi ordeni.
Umbes neli aastat tagasi oli osa põgenenud eestlaste arreteerimise ja Venemaale väljaandmisega seotud uurimise dokumente Soome riigiarhiivis lukustatud olekus. Nüüd meenutas Li-Ann Lehtmets (neiu-põlves Lõoke), et aastaid tagasi Soome riigiarhiivist isa uurimistoimikuid näha soovides öeldi, et need muudetakse avalikuks 2009. aastal. Kui see aeg kätte jõudis, siis vastati, et avamise aega on edasi lükatud. Miks? Veel 1982. aastalgi andis Soome välja Eestist põgenenud eestlase Hillar Pruunsilla. 1999. aasta septembris Helsingin Sanomates ilmunud kirjutises öeldi otse, et Lõokese ja tema kaaslase juhtum lasub siiani soomlaste südametunnistusel.
