Milline võinuks olla Huntingtoni vestlus näiteks Edgar Savisaarega? Teadagi, see tundub võimatu. Aga noh, Mati Unt kirjutas reaalsuses mitte kunagi kohtunud Eduard Vilde ja Oscar Wilde´i kahekõne, mis Tartus sobival juhul ka ette kanti ning see oli dialoog missugune! Väljamõeldud kahekõne koostajal on vaja vaid süüvida vahendatute mõttemaailma, olles meediumiks nende vahel, ning tulemus võib olla nagu "päris".

Ma ei ole ega tahagi olla meediumiks Huntingtoni ja Savisaare vahel. Piirdun meeldetuletusega, et Savisaare raamat "Usun Eestisse" oli selle "Aasiasse ärakargamise" ideoloogiaga risti vastupidine Huntingtoni raamatule tsivilisatsioonide põrkest ning tsivilisatsioonide solidaarsusest.

Sellega ei taha ma öelda rohkem kui vaid seda, et mõttevahetus Huntingtoniga on meie ruumis käinud juba mõnda aega. Seda pole lihtsalt tähele pandud. Küllap see ongi meie loomuses: oodata, millal keegi suurvaim jõuab füüsiliselt siia, et siis vaimumõõgad välkuma panna. Kurvastav komme. Niikaua, kui Francis Fukuyama või Timothy Garton Ash pole siit läbi astunud, pole neid meie jaoks olemas.

Huntingtoni austajatele (kelleks ma ka ennast pean) tahan öelda, et tsivilisatsioonide põrkest pole enam vaja rääkida. Praegu ragistatakse Eestis ajusid selle kallal, kuidas kokkuraksatavate tsivilisatsioonide vahelt minema pääseda.

Neile, kes viitavad mentorile, öeldes, et see pole võimalik, tuletan meelde tshetsheenide ning ingushshide erinevat saatust. Mõlemad on küll muhameedlased, aga esimesed sõdivad õigeuskliku Venemaaga, teised seevastu lõikavad selle pealt kasu. Vabandage kalambuuri pärast, aga ühe "clash" on teise "cash".

Minul on omaenda kogemusele toetudes täielik õigus väita, et eestlane eelistab sarnasesse olukorda sattudes ingushshi teed. Olla Kaval-Ants või rehepapp, ehk jätkates sõnamängu – "rehitseda pappi", see ongi eesti viis asju ajada.

Viimasel ajal öeldakse taas, et Venemaa pole rahategemise kohana huvitav. Äsja kinnitas seda Aavo Kokk Eesti Ekspressi ärilisas Sinu Kroon, tuues lugejale maailmakaardi, mille mõõtkava on seostatud riikide väliskaubanduse mahuga. Holland või Belgia on sellel kaardil kaks korda suuremad kui Venemaa; Rootsi ja Soome on eraldi võetuna pea võrreldavad meie idanaabriga. See-pärast panebki Kokk lugejale südamele: "...vaadake seda maakaarti ja suhtuge kriitiliselt nendesse tegelastesse, kes räägivad suurest ja kasulikust Vene turust."

Nii ei tohi järeldusi teha. Oleks maailm staatiline, siis jah. Sinu Krooni kaart kajastab hetkeseisu, aga mitte üksikute riikide potentsiaali. Minge ja proovige Läänes kellelegi seletada, et Pärnu juhtimiskonverentsil näidati kaarti, kus Taivan ja Hiina Rahvavabariik on peaaegu ühesuurused, millest te järeldate, et Taivan ja Hiina ongi ärimeeste silmis võrdselt huvitavad. Ma arvan, et teile soovitatakse pärast seda juttu Pärnusse tagasi minna ning sinna jäädagi.

Paar aastat tagasi tunnistasid soomlased meile üles oma finlandiseerumis-patu, korraldades selle tarvis Tallinnas isegi terve konverentsi. Kas nad tahtsid sisendada soometumise häbiväärsust? Kui neil see õnnestus, siis on meil targem see unustada. Soometumine pole külma sõja nurisünnitis, vaid põhjanaabrite traditsioon, mis sai alguse juba 18. sajandi lõpust. Venemaa kasutamine Soome hüvanguks oli Rootsi ohvitseri Georg Magnus Sprengporteni idee (ta läks Stockholmi teenistusest Peterburi teenistusse ning oli Aleksander I ajal Soome esimene kindralkuberner), mida jätkasid ning minu kahtlust mööda jätkavad tänaseni kõik järeltulevad Soome poliitikute põlvkonnad.

Vana küsimus "olla või mitte olla?" kõlab tänapäeval "siduda end või mitte siduda?". Räägitagu mis tahes, aga ma ei arva, et Eestis on sellele küsimusele lõplik vastus leitud. Mõtleme veel.