Link kopeeritud!

Soorollid: konstrueeritud või kaasaantud

 (8)

Soorollid: konstrueeritud või kaasaantud
----

Eestis on naisi peetud ja peetakse nüüdki meestest alamateks, nende tööd hinnatakse madalamalt ja nende staatus ja palk on meeste omast kehvemad.

On midagi viltu ühiskonnas, kus inimestele, kelle kätte usaldame oma auto ja kompuutri, makstakse mitu korda paremini kui inimestele, kes hoolitsevad meie laste kasvatamise ja meie tervise eest. See tähendab, et meeste-naiste võrdõiguslikkus on meil tõsine probleem. On kena, et sellega on viimasel ajal hakatud tegelema. Kuid paraku mitte alati kõige mõistlikumalt.

Delfis on lugeda Kadri Aaviku tehtud uurimusest (24.05), kus leitakse, et lasteaedades koheldakse tüdrukuid halvemini kui poisse, nad peavad koristama mängunurka ka poiste järelt ning neid suunatakse mängima traditsioonilisi tüdrukute män­ge. Siin on ühte patta pandud kaks asja. Ühelt poolt tüdrukute alandamine, teiselt poolt küsimus poiste-tüdrukute psüühika, kalduvuste erinevusest. Artiklis on nimetatud „soorollide sotsiaalset konstrueerimist”. Moodne termin nende spetsialistide pruugis, kes keskenduvad meeste ja naiste rollide ja selle aluseks olevate isiksuseomaduste kujunemisele ja kujundamisele lapsepõlves. Sageli mööda vaadates nende rollide geneetilisest aluspõhjast, mille uurimine on jõudnud esimeste kindlate tulemusteni suhteliselt hiljuti, kuid mida ignoreerida enam ei saa ega tohi. Kuigi läänemaailma „poliitilise korrektsuse” sund on teinud nende uurimistulemuste tutvustamise mõnevõrra raskeks. Briti psühholoog Simon Baron-Cohen avaldas oma raamatu „The Essential Difference” („Olemuslik erinevus”) pärast pikki kõhklusi.

Samal teemal:

Autooo! Trrraktorrr!

Lugedes prof Baron-Coheni kirjeldusi tüüpilise poisi juba esimestel eluaastatel avalduvatest huvidest masinate vastu, ei saanud ma tagasi hoida naeru: see kõik oli nii tuttav mulle kui ka paljude poiste isale-vanaisale. Autoooo! Trrraktorrr! Nüüd on ajakirjas New Scientist lugeda uurimusest, mis osutab sellele, et poiste mänguasja-eelistused on tõenäolikult suuresti määratud nende hormoonide poolt.

Loe veel

Poisikesed, kelle organism on saanud rohkem testosterooni, eelistavad mängida pallidega, autodega ja klotsidega ega huvitu nukkudest. Midagi, mis oli intuitiivselt selge meie vanaemadele-vanaisadele, mida aga eitab osa uurijaid ja ametnikke, kelle käes võrdõiguslikkuse taotlemine muutub ületaotlemiseks. Näide sellest on meie võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv, kes mõned aastad tagasi saatis märgukirja Tartu mänguasjamuuseumile, kus pahandati selle üle, et muuseum oli korraldanud „poiste päeva”, kus poisid pidid uurima koos isade lapsepõlve aegseid mänguasju. Selles nähti tüdrukute diskrimineerimist ja juba tuttavat soorollide konstrueerimist, kuigi tüdrukuil polnud keeldu tulla ja kohalkäinutest oli neid tubli kolmandik.

Psühholoog Steven Pinker on niisugusest vääriti mõistetud võrdõiguslikkuse-taotlemisest kirjutanud pikemalt oma poleemilises raamatus „The Blank Slate” („Tühi tahvel”), kus on ka palju viiteid meeste ja naiste psüühika erinevuste-sarnasuste erapooletutele uuringutele. Siin on muuseas väga tõsist tööd teinud just naisteadlased.

Pinker rõhutab, et üks asi on võitlus naiste õiguste eest nagu omal ajal valimisõiguse eest või tänapäeval võrdse palga eest, teine asi on naiivfeministlik agitatsioon, mis mehe ja naise psüühika ja rollide erinevuses näeb vaid sotsiaalseid konst­rukte. Sellele arusaamale räägib otseselt vastu rida uuemaid uurimusi, mida peaksid tundma kõik, kes meeste-naiste rollide ja õigustega tõsisemalt tegelda tahavad. Prof Jüri Allik refereerib oma raamatus „Psühholoogia keerukusest” enda ja teiste ühistööd, mis näitab, et nii meeste ja naiste kehalised kui ka psüühilised erinevused (isiksuse suundumused) on uuemal ajal vabamates ühiskondades vastupidi käibearusaamadele hoopis suurenenud. Mis tähendab, et jõukus ja vabadus annab meestele võimaluse olla mehelikumad ja naistele naiselikumad.

Muidugi on sellised seaduspärad statistilised. On mehi, keda mitmel põhjusel köidab rohkem moekunst, ja väikeste lastega tegelemine ja naisi, kellel on nii kutsumus kui ka võimed saada lenduriks või peenmehaanikuks. Vabas ühiskonnas on loomulik, et nii tüüpilised kui ka erandlikud inimesed leiavad oma koha, vastaku see siis stereotüüpidele või ei.

Tüüpiline poiss ja tüdruk

On ka loomulik, et iga mees oskaks enda sokke nõeluda, nööpe ette õmmelda ja süüa teha ega peaks laste mähkmete vahetamist ja titaga jalutamas käimist alandavaks. Ning et iga naine oskaks kasutada kruvikeerajat ja näpitstange ning teaks midagi sellest, mis on auto kapoti all. See on lihtsalt meie aja nõue. Ent aja nõuetega tuleb arvestada mõistlikult ja teadlikult. Ei tohi minna äärmustesse ega hakata väikesi tüdrukuid halvustama sellepärast, et neile meeldib mängida rohkem roosades kleitides printsessidega kui autode ja veduritega, ning poisse sellepärast, et nad on vaimustuses trrraktoritest, ekskavaatoritest ja konstruktoritest ning ei tunne huvi printsesside vastu. Ei tohi sundida tüdrukuid tegelema džuudoga, kui neile meeldib rohkem iluvõimlemine, ja poisse tegelema iluvõimlemisega, kui nad tahaksid hoopis maadelda. Ei tohi ka pahandada vanemate, kasvatajate, kaupmeeste ja muuseumitöötajate üle sellepärast, et nad tüüpilise poisi ja tüüpilise tüdruku huvidega arvestavad. Tuleb muidugi seista suhtumise vastu, mis peab roosades kleitides printsesse alaväärtuslikumaks autodest ja koristamist-pesemist eeskätt tüdrukute tööks.

Mees ja naine on nii kehalt kui ka psüühikalt erinevad. Neid erinevusi peab arvestama igasugune kasvatus ja poliitika. Millel on mitmeid, säälhulgas ootamatuidki, feministe kahtlemata rõõmustavaid järeldusi.

Nimelt on naised loomult paremad suhtlejad, on sotsiaalsemad ja nii peaksid olema ka paremad juhid, liidrid kui mehed. Võib oletada, et ühiskonna vabameelsemaks muutudes peaks naisjuhtide osakaal nii poliitikas, äris kui ka mujal suurenema. Sest ühiskonnas, kus võimu aluseks pole jõud ja vägivald, peaks naisel olema pare­mad eeldused liidrirolliks. Usun, et ka Eesti poliitika oma labaste võimumängudega vajaks rohkem naiste mõistvat-arukat suhtumist. Et inimesi edukalt juhtida ja suunata, peab neid hästi tundma. Selleks on naised üldjuhul võimelisemad kui mehed. Oleks kurb, kui see ei kehtiks meie võrdõiguslaste kohta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare