Sosistajad ning rahvavaenlased
Karlsson soovis seepeale saada nende tuleneelaja-lapsukeste nimesid ja aadresse, kuid neid andmeid Majasokul polnud.
Küllap on igaüks meist isiklikult kogenud, kuidas talle tuuakse eeskujuks kas siis sõja ajal puudust kannatanud põlvkonnad või kusagil arengumaal nälgivad neegrid. Selle mõttega, et nemad küll sedasi ei pirtsutaks ega jonniks, vaid oleksid tänulikud väga vähese eest. Tõsi, säärane pedagoogiline võte ei tööta kuigi hästi, sest tõepoolest: milleks võrrelda võrreldamatut? See, et keskajal söödi sisse piiratud linnas rotte, ei tähenda, et ma ei võiks olla nördinud, kui mulle serveeritakse restoranis suppi, milles ujub tarakan.
Õnnelik elu
Samal ajal – mida rohkem ma loen ajalooraamatuid, seda enam kaldun ka mina maailma sellise pilguga vaatama. Maailma ajalugu pole ju muud kui pöörane kogum katastroofe, kirjeldamatuid õnnetusi ja kohutavaid inimlikke tragöödiaid. Mitte kusagilt ei ilmne, et inimesel peaks olema mingi õigustatud lootus turvalisele ja õnnelikule elule. Vastupidi, ikka võis oodata mingit häda – sõda, epideemiat, julma ülekohut. Mis ei tähenda muidugi seda, justkui puudunuks inimeste elus armastus ja väike isiklik õnn. See kõik oli, kuid laiemas plaanis on inimese elu läbi sajandite olnud okkaline ja karm. Heaoluühiskond, kus põllumehed valavad uulitsale piima, et nõuda suuremat riiklikku toetust ega kõlgugi selle eest võllas, või kus ametiühingutegelased juhivad või-dukaid streike, selle asemel, et lõpetada tapalaval, on ikkagi väga uus ja värske nähtus.
Lugesin just läbi raamatu, mis minus veelgi tugevdas seda aimdust, kui pööraselt õnnelikul ajal ma ikkagi elan. Kirjastus Varrak on andnud välja Orlando Figesi raamatu „Sosistajad”, mis kõneleb eraelust stalinlikul Venemaal. Saan muidugi aru, et inimese jaoks, kes on sattunud oma eluga puntrasse siin ja praegu, pole ehk kuigi palju abi teadmisest, et Stalini ajal oli elu oluliselt hullem. Aga ma usun, et mingi positiivse laengu annab selle raamatu lugemine siiski igaühele. Inimene vaataks mõndagi enesestmõistetavat asja teise pilguga. Minuga oli küll nii, et kui ma lugesin stalinlike repressioonide käigus laiali pillutud perekondadest, kus isad lasti maha, emad saadeti sunnitööle ja lapsed jagati laiale lastekodudesse, kus nad vaikselt nälga surid, siis panin ma aeg-ajalt raamatu käest, et sellest emotsionaalselt küllaltki rusuvast infost pisut toibuda, läksin teise tuppa, silmitsesin oma lapsi ja mõtlesin, et küll mul on ikka vedanud. Mille üle võin ma oma elus nuriseda? Mitte millegi. Kõik on lihtsalt imeline.
Elu ühiskorteris
Stalinist ja tema ajast on viimastel aastatel muidugi üldse väga palju kirjutatud, ainult natsid seisavad ehk populaarsuse edetabelis kommunistidest eespool. Kuid „Sosistajad” on eriline raamat seetõttu, et siin räägitakse tavaliste inimeste igapäevasest elust, mitte sellest ajaloost, mida õpitakse koolitunnis. Selles mõttes meenutab ta „Eesti rahva elulugude” tüsedaid köiteid ning põhinebki arvukatel intervjuudel, kuid on Figesi poolt tihedalt ja nauditavalt kokku kirjutatud. Näeme jooniseid tollastest ühiskorteritest, kus inimesed elasid piltlikult öeldes, nina naabri kaenlaaugus, kus WC kasutamine käis graafiku alusel ja seinad kostsid läbi. Inimesed ei julgenud omavahel rääkida, sest usaldada ei võinud ju õieti kedagi – isegi mitte pereliikmeid, kuna ametlikus propagandas oli kõigile eeskujuks seatud Pavlik Morozov: lihase isa võimudele üles andnud koolipoiss. Sellest ka raamatu pealkiri: „Sosistajad”. Targem oli vaikida ja nii said isegi abielupaarid mõnikord teineteise minevikust ja päritolust teada alles pensionieas, kui aastakümnete jooksul sisse süstitud hirm lahtuma hakkas ning inimesed jälle kõneleda julgesid – sellest, et nad on pärit „rahvavaenlase” perest.
Ja mis kõige kummalisem – tihti ei suutnud ka kõige rängemad repressioonid, mida pidid taluma sõbrad ja sugulased, aga viimaks paratamatult ka nad ise, hävitada nende inimeste usku kommunismi ja Stalinisse. Asumisele saadetud perede lapsed unistasid üle kõige pioneeristaatusest ja kuna neile polnud punast kaelarätti ette nähtud, tegid nad selle ise, värvides oma riideriba punaseks sunnitöölaagrite ümbruses pinisevate sääskede verega. Nii suur oli nende soov pöörduda tagasi ühiskonda, kust nad olid välja tõugatud.
Aga samal ajal on see raamat ka neist, kes suutsid repressioone vältida, ning hinnast, mida nad selle eest maksma pidid. Neist olulisim on tollane menukirjanik Konstantin Simonov – mees, kes sündis aadlikuna ja elas stalinistina. Tänapäeval ei loeta teda enam vist isegi Venemaal. See on hoiatav näide loojast, kes seob end põhjalikult poliitikaga. Paraku on säärasel teol vaid kaks võimalikku tagajärge – paremal juhul jääb kunstnik lihtsalt lolliks, halvemal juhul mandub täielikult.
„Sosistajaid” võiks tõesti lugeda. Jah, raamat on paks. Aga meil on ju aega, me pole sunnitöölised. Me ei pea muretsema öiste sammude pärast trepikojas ega pelgama arreteerimist. Me võime end diivanile sirakile visata ja rahulikult lugeda. Me elame tegelikult või sees, nagu kuninga kassid.
