Sotsiaalpedagoog: ei ole probleemseid noori, on noored, kes tekitavad probleeme

Noored, kes paistavad silma oma negatiivse käitumisega, on viimastel nädalatel saanud taas kord palju tähelepanu. On see ehk nende soov? Kas tänased noored ei taotlegi peamiselt rohkem feimi ja laike?

Laps ei ütle, et ta soovib saada suurena narkomaaniks või kurjategijaks. Elu keerdkäigud on need, mis viivad ta sellele teele.

Vanemad soovivad näha oma lapses vaid head. Pigem ütlevad nad, et sõbrad on need, kes on tema lapse rikkunud. Vanemate teha on palju. Juba siis, kui laps on väike, on oluline, milliseid sotsiaalseid oskuseid edasi antakse. Riskikäitumisega noortel on need enamasti puudulikuks jäänud.

Teismelise eas noort mõjutama hakata on keerulisem kui väikelapsena. Siis mängib suuremat rolli see, mida ütlevad ja teevad eakaaslased. Noor, kellel on aastaid puudunud piirid, ei muutu üle öö. Harjumustest on raske välja tulla. Olgu selleks kohvi joomine, trenni tegemine, sõpradega aja veetmine, varastamine, ainete tarvitamine või mis tahes muu positiivse või negatiivse varjundiga tegevus.

Sageli jääb puudu arusaamisest, et noorte tänase käitumiseni on viinud paljud erinevad asjaolud. Ei ole nii, et eile oli viieline ja täna on pätt. Paljud lapsed on kogenud vägivalda – füüsilist, vaimset, aga ka seksuaalset. On lapsi, kelle on vanemad maha müünud. On neid, keda on saadetud vargile. On neid, kes ootavad öötundidel ukse taga, kuna vanematel on teisi tegemisi.

See kõik on meie ümber. See kõik toimub meie lastega. Kerge on hukka mõista. Ja tegelikult on kerge ka ise panustada muutuste loomisesse, selle asemel, et läbimõtlematult karme sõnu loopida.

Noorte käitumine on sageli appihüüe. Hüüe, et keegi märkaks ja sekkuks. Et keegi toetaks, suunaks, oleks eeskujuks.

Teismeline, kes rikub seadust või kelle käitumine on piire ületav, vajab enda kõrvale hinnanguvaba täiskasvanut. Tema käitumist ei muuda jõumehhanismide ega karistustega, tema käitumist on võimalik mõjutada läbi positiivse eeskuju ja siira toetuse.

Noorte käitumine on sageli appihüüe. Hüüe, et keegi märkaks ja sekkuks. Et keegi toetaks, suunaks, oleks eeskujuks. Keegi, kes pakuks soojust ja armastust tingimusteta ja oleks olemas olenemata lapse käitumisest. Neid tingimusi ei ole raske täita, kuid kui neid ei ole, pole lapsel oma käitumisega ka mitte midagi kaotada. Oma riskikäitumisega saab ta tähelepanu täiskasvanult, tunnustustust eakaaslastelt ning rahuldab oma kuuluvustunnet, mis on antud vanusegrupile kõige olulisem.

Veel on aega, päästke noored hinged...

Laulusõnad ütlevad „Veel on aega, päästke noored hinged...“. Nii on, ei ole õigust lüüa käega, tuleb kiita ja tunnustada neid, kes igapäevaselt tegelevad noortega, kellega enamus kokkupuudet omada ei taha. See ei ole kerge töö. See on töö, mis ei too kaasa kõrget töötasu ega piisavalt tunnustust. Töö, mille tulemuste vilja näed heal juhul aastate pärast, kuid võib juhtuda, et erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu ei näegi.

Spetsialistid tavatsevad öelda, et kui ka kümnest noores üks päris auku ei kuku või seal välja suudab tulla ning toimetulevaks täiskasvanuks saab, on töö olnud tulemuslik. Nemad teavad, kuivõrd raske teekond see on noorele olnud ja millised katsumused pidi ta sellel läbima.

Kas nende soov on niivõrd uskumatu ja kas ka meie ise saame midagi selle jaoks ära teha, et anda neile tähelepanu, positiivses võtmes?

Tulles tagasi loo alguses tõstatatud küsimuste juurde, kas ehk noorte soov ongi saada enam tähelepanu, feimi ja laike, siis mõelge, kas nende soov on niivõrd uskumatu ja kas ka meie ise saame midagi selle jaoks ära teha, et anda neile tähelepanu, positiivses võtmes? Kurtmise, näpuga näitamise ja parastamise asemel?

Pealkirjas olev lause kuulub Saksa riskikäitumisega noortega tegelevate spetsialistide põhimõtete hulka. See peaks olema iga nimetatud sihtgrupiga kokku puutuva inimese aluspõhimõtteks.