Sotsiaalpedagoog: kui inimesed on harjunud oma seisundit alkoholi abil sättima, siis hangitakse alkoholi kõikjalt, kust odavam ja võimalik
Fakt, et Eestis juuakse liiga palju, on ammu teada. Sensatsioonilised katsed alkoholipoliitika toimet tõhustada on andnud palju põnevat kõneainet. Fentanüülisurmade levik tavalistesse maakohtadesse suurendas mõni kuu tagasi huvi kogu uimastisõltuvuste temaatika vastu, sest see reaalsus tuli läbi meedia igaühele koju kätte. Viimastel päevadel on hakanud ilmuma artikleid ja sõnavõtte alkoholijoomise piiramise teemadel. Vist on jälle teatud ärkamise aeg. Näib siiski, et põhiline aur kulub selgitamisele, miks alkoholi kättesaadavuse piiramine hea peaks olema.
Alkoholi joomine ei jaotu ühiskonnas ühtlaselt. On leitud (S. Ledermann, matemaatik), et alkoholi kuritarvitajate osakaal on logaritmilises sõltuvuses keskmisest joodavast kogusest. Kui keskmiselt juuakse 10 liitrit puhast alkoholi aastas, siis on rahva hulgas 1,5 protsenti neid, kes iga päev neelavad 200 grammi puhast alkoholi (see on 70 liitrit puhast alkoholi aastas). Kujutame ette, et keskmise joomise tase tõuseks 30 liitri peale. Selles olukorras pidavat suurtarvitajate osakaal küündima 7 protsendini joojatest. Tohutuid kahjusid ühiskonnale põhjustab just suurtarvitajate käitumine, millega korreleerub üldine välditavate kahjude tase.
Rohkem kui tuhat alkosurma ja 183 enesetappu aastas on väikesele Eestile liiga ülekohtune häda. Mõttetuid kahjusid on teisigi, nii on kuritegevus ja perevägivald selgelt seotud alkoholi joomisega (vaid pool naistevastasest vägivallast toimub mingitel teistel asjaoludel). Tarvis on vähendada alkoholi keskmise tarbimise taset, see tundub igati mõistlik.
Tasakaalustatud alkoholipoliitikat hoiab üleval kaks tiiba: nõudluse vähendamine ja kättesaadavuse vähendamine.
Nõudluse vähendamiseks võetakse meetmeid, et alkoholi tarbijaid oleks vähem ja et alkoholi joomine algaks hilisemas vanuses (noortel kujuneb sõltuvus kiiremini välja).
Kättesaadavuse vähendamiseks tehakse nii, et alkohol ei oleks tarbijatele hõlpsasti kättesaadav kas hinna või ligipääsu tõttu.
Turuseadus on kõigile arusaadav: kui on olemas nõudlus millegi järele, siis tagatakse ka pakkumine.
Alkoholiasjades tähendab see, et kui inimesed on harjunud oma seisundit alkoholi abil sättima, siis hangitakse alkoholi kõikjalt, kust odavam ja võimalik. Sõidetakse Lätti, aetakse puskarit, ostetakse salaviina. Võimutseb tung, mille ümber keerleb sõltuvuse korral kogu inimese käitumine. Kättesaadavuse piirangud siis ei loe, sõltlase tung on tugevam kui armastus - mida teadupärast ei takista ei vallid ega kraavid.
Seega pole kättesaadavust vähendavatest meetmetest suurt kasu, kui me ei võta midagi tõhusat ette nõudluse vähendamiseks. Harjumus kasutada alkoholi oma heaolu parandamiseks kujuneb reeglina välja noorukieas. Eestis on lood laste alkoholi tarbimise näitajatega eriti inetud. Oleme ELis esikohal: 86 protsenti lastest vanuses 12–14 on joonud alkoholi ja 56 protsenti neist nii korralikult, et ikka kohe purju.
Peamiseks alkoholinõudluse vähendamise meetmeks on tõhus ennetustöö, sealhulgas eriti varajased lastekaitselised sekkumised (rasedate ja imikute heaolu), perekondade tugevdamine, koolikiusamise ja teiste traumapõhjuste vähendamine, noorte järelevalve edendamine jne.
Võime üldistada: tõhusa ennetustöö abil vähendatakse süsteemselt laste ja noorte trauma- ja stressitaset ning tõrjutust. Suurendatakse nende heaolu, seotust lapsevanemate, lasteaedade ja koolidega ja edendatakse õpivalmidust ning sotsiaalseid pädevusi. Ehk parandatakse varem tehtud vead ja aidatakse lastel- noortel kahjustustest toibuda; pahaolu asemele tuleb heaolu.
Tõhus ennetustöö keskendub riskirühmadesse kuuluvate laste ja noorte abistamisele ning väärtustab kõrgelt varast sekkumist kui kuluefektiivset tööviisi.
Reaalsus on see, et kuni püsib nõudlus, ei vähene joomise tase. Nõudluse vähendamiseks tuleb tagada laste heaolu (kui üldistada) ja selleks on mujal maailmas kasutusel kindlad meetmed ja mudelid. Islandi mudel on tõestatult tõhus. Süsteemne, arukas, arvestab laste ja noorte vajadusi aga siiski avaramalt kui pelgalt vaba aega sisustavate tegevuste pakkumine. Ka meie kodumaal saab mõistliku ennetusmudeli üles ehitada ja kasutusele võtta. Selleks on mu meelest vaja toibuda konkurentsikultuurist ja üle minna koostöökultuurile. Meid on ju väga vähe ja kui me kokku ei hoia, siis pole see ei arukas ega kestlik. Nagu pole kestlikud ka joomise vähendamise üritused pelgalt piirangute najal.
Mulle tundub, et käes on aeg teha asju päriselt, enda jaoks ja eestlasliku korralikkusega. Me ei taha ju elada kaasajastatud Kilplas.
