Vaesest Mikko Fritzest on muidugi hirmus kahju, et ta säärase portsu otsa sattus. Tema saatus meenutab paljude välismaalaste oma, kes on läbi aegade Venemaale läinud – ikka tsaari kutsel, mitte niisama – ja pidanud seal siis losse ehitama, sildu rajama või valitseja lastele Euroopa tarkusi õpetama. Alanud on kõik kenasti, lõppenud koledasti. Varem või hiljem kerkib kaitsetute välismaalaste ümber tšinovnikute hall udu, milles nad peavad ehmunult sumama. Ikka on nad viimaks parimal juhul maalt välja saadetud, halvemal juhul türmi pistetud või hoopis maha löödud. Nii käis see tsaariajal ja jätkus seltsimees Stalini päevil, kus lahkelt riiki palutud eurokommunistid üsna varsti salapäraselt surid või üüratute vintsutuste alla langesid. Ja vaevalt et praegugi on olukord Venemaal kardinaalselt muutunud. Ja Tallinnas on ju ka juba eestlased vähemuses.

Nii et kui Mikko Fritze nüüd tõesti kohalt lahti kangutatakse ja häbiga minema saadetakse, et teha ruumi mõnele ustavale bojaarile, või kui tal lihtsalt edasitöötamine võimatuks tehakse, nii et ta ise oma asjad pakib, siis on see asjade loogiline käik. On muidugi üsna raske ette kujutada, kuidas jätkuks pärast sellist „nutikat” sammu veel linna ja riigi koostöö kultuuripealinna programmi ettevalmistamisel. Üsna tõenäoliselt see katkeks või siis piirduks vaid hädapäraseimaga. Ja olekski soss. Jah, ma ei kuulu nimetatud projekti vaimustunud fännide sekka. Jah, ma jään oma arvamuse juurde, et Euroopale kultuuripealinnade määramine on vaid järjekordne poliitilisest korrektsusest ajendatud kampaania. Aga mul on kahju, kui paljude inimeste senine töö ja vaev ära nullitakse. Ja piinlik on ka.

Ehkki, nagu öeldud – see kõik ei üllata. Ahvil ikka ahvi tembud ja vana santi pole vaja lonkama õpetada, nagu on öelnud vanarahvas. Mina pole kunagi olnud Keskerakonna valija ja seega pole ma ka nende kohtumõistja. Ja nende toetajatega puudub mul pea igasugune kokkupuutepunkt, seega pole mul mõtet nende kallal rohkem tänitada. Küll aga tahaksin ma esitada küsimuse Keskerakonna partneritele, lugupeetud sotsiaaldemokraatidele. Quo vadis, sotsid?

Käärinud mahl

Kas ei oleks praegu viimane aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü, kui kasutada ärkamisajast pärit retoorikat? Enne kui ihusse pugenud vamm organismi lõplikult läbi mädandab. Meenutan, et linnavalitsusse mindi lubadusega muuta Tallinnas valitsevat poliitilist kultuuri. Nüüd võikski seda teha. Kultuuripealinna ja Mikko Fritze saatus võiks olla sobiv proovikivi. Näiteks Katrin Saks võiks tõestada, et kui ta nimetati kultuuripealinna nõukogu uueks liikmeks koos Moonika Batrakovaga, siis ei tehtud seda mitte sellepärast, et ta on samasugune nagu Batrakova, vaid mingil muul põhjusel. Või – kui ta nimetati tõepoolest sellepärast, et linnajuhtide meelest on ta samasugune kui Batrakova, siis oleks viimane aeg mõne veenva teoga näidata, et nad on eksiteel.

Ühesõnaga, ma tahaksin näha, kas sotsidest sõltub midagi. Midagigi! Kas nad suudavad ära hoida mõnegi ebasündsa otsuse? Ja kui ei suuda, eks tulgu siis ära. Milleks lolli mängida? Sest see on ju tegelikult nende erakonna jaoks elu ja surma küsimus. Ma kardan, et tegelikult juba lüüaksegi neile hingekella.

Miks ma seda kardan? Sest erinevalt Keskerakonna saatusest läheb sotside saatus mulle korda. Tunnistan ausalt üles: olen olnud nende kauaaegne valija. Aga esimene ohu märk oli uus esimees. Kohalikel valimistel ma enam sotside poolt hääletada ei julgenud. Ja ma tean veel palju teisi inimesi, kes samamoodi käitusid. Ning tagantjärele tarkusega võib öelda, et õigesti tegime. Sest kõik, mis järgnes, on olnud piinlik ja kurvastav. Kui midagi ei muutu, siis pole säärast erakonda järgmistel valimistel enam kellelegi vaja.

Siiamaani toetasid sotse need, kellele tundus paremerakondade poliitika liialt vildak, kuid kelle jaoks oli täiesti vastuvõtmatu ka Keskerakonna poliitiline kultuur. Aga nüüd istub Katrin Saks kõrvuti Moonika Batrakovaga. Piltlikult öeldes: kui varem võis Keskerakonda võrrelda veiniga ja sotse mahlaga, siis nüüd on ka sotsid käärima läinud. Mahlasõber neid enam juua ei taha, vastik on. Aga ka see inimene, kes on varem trimbanud veini, ei hakka jooma mahla, millel on kraadid sees. Ta valib pigem ikka puhta veini, mitte mingi käärima hakanud soga. Seda ei joo keegi.

Nii et ootan huviga ja hoian pöialt nii sotsidele kui ka kultuuripealinna projektile. Esimeste võimest end mudast välja rebida võib sõltuda teise saatus.