Eks Paeti mõtted peegeldavad vististi tema erakonnakaaslaste üldist soovi tänaste muredega žongleerides juhtida osavalt tähelepanu kõrvale Eesti arengu strateegilistelt küsimustelt ning muidugi on eriti ohutu sõnapalle õhku loopida 2000 kilomeetri kaugusel asuvast mugavustsoonist. Umbes samamoodi, nagu mõnusa suvise asendustegevusena asus valitsuse juhtpartei keset suurt suve koostama nimekirja... kõikvõimalikest “presidendikandidaadi kandidaatidest”.

Kui see ei ole kõrvalehiilimine, hirm rääkida suurest pildist, siis mis see on? Miks puudub valmisolek rääkida sellest, kuidas elab täna tehtud või tegemata jäetud otsuste tulemusena Eesti Vabariik näiteks oma 120. sünnipäeval? Kui me ei lahenda palgavaesuse, sealjuures palgalõhe ja ääremaastumise probleeme, siis võib otsesõnu küsida, kas Maarjamaal üldse mõni Mari või Jüri käesoleva sajandi lõpus elab.

Kusjuures – kui Paet päriselt soovib, et tema nimi kõlaks vähegi tõsiseltvõetavana presidendivalimiste kontekstis peagi pikaks venivas nimekirjas, siis peaks tal olema pikaajaline siht silme ees, oskus oma ideid välja käia ja julgus langetada otsuseid. Selle asemel kirjutab ta vaid, et Eesti ootab häid ideid. Suurepärane! Kaks kuud oleme meie, sotsiaaldemokraadid, oodanud, et Reformierakond ja IRL tooksid välja oma head ideed. Vastuseks oleme siiani saanud vaid sõidupäevikute kaotamise ning ridamisi vastukäivaid avalikke sõnavõtte.

On selge, et sotsiaaldemokraadid tõmbavad ühel või teisel viisil sel pühapäeval joone alla koalitsioonilepingu avamisettepanekuga kaasnenud protsessile. Me keeldume tummalt pealt vaatamast, kuidas tööd rabavad Eesti inimesed tulevad vaevu ots-otsaga välja. Nii on sotsiaaldemokraatide kindel soov tänasesse leppesse sisse kirjutada edasiviivad muudatused. See on Eesti tuleviku küsimus.