Sotsioloogidki külvavad masendust
Mõni ime, et eestlased on õnnetud, haletsevad end ja joovad end surnuks, sest neile ju kinnitatakse kogu aeg, et kõik on valesti. Kriisid tulevad ja lähevad, see aga jääb.
Kinnitajateks on paraku ka klass inimesi, kes nimetavad end sotsioloogideks või sotsiaalteadlasteks, täiendatuna marksistlike majandusteadlastega. Ja meie ajakirjanikena vältimatult võimendame nende sõnumit.
Kord aastas on „halvastimineku” väljundiks inimarengu aruanne, muul ajal peavad sotsiaalteadlased justkui kooris kinnitama, et majanduslik kasv olevat kurjast. Ta kasvavat valele poole.
Majanduskriis pole seda sõnumit muutnud, ainult võimendanud. Eesti riigis on kõik halvasti, sest me pole mitmeid kordi jõukamad, kuid seda teed, mida mööda jõukuse ja ühtlasi suurema heaolu suunas liikuda, ei näidata.
Oleks küll lihtne maksustada ühiskond surnuks, et saaks ajutiselt suured pensionid peale panna, kuid tulemuseks oleks vaid uus pankrott, nagu me nägime 1991. aastal.
Me pole enam vaesed
Mis on vahet lääneeurooplase ja idaeurooplase vahel? Esimene on jõukam, ja teine on masenduses, et esimene on jõukam.
Mis on vahet ida-aasialase ja idaeurooplase vahel? Esimene on vaesem, aga millegipärast õnnelikum, sest teab, et ka vähemaga on võimalik toime tulla. Meile aga tundub, et meilt oleks justkui midagi ära võetud ja loomulikult peab keegi muu selle kandikul kätte tooma.
Läänemaises ühiskonnas ollakse juba ammu aru saadud, et riik ei jaksa tervet ühiskonda palgal hoida, kui ühiskond ise end jalul ei hoia. Selleks ei kasutata repressiivseid meetodeid, vaid soodustatakse eraalgatust, mille kõrvale üritab mitte ainult riik, vaid terve ühiskond teadlaste ja pankuriteni välja, anda sotsiaalseid julgeolekutagatisi, puhkudeks kui kriis peaks peale tulema.
Pole õigupoolest ühtegi asja, mida iseseisev riik võimaldada ei suudaks, eeskujud on meil põhjas ja läänes, mitte manduvas idas. Kuid me oleme harjunud niiväga virisema, et ei viitsi isegi tööd teha.
Tavalisest töötust ei hakka see asi pihta, laiskusest on vaja lahti saada palju kõrgemal. Valitsus ei viitsi tõsiselt kaaluda, kuidas soodustada uute töökohtade loomist, opositsioon aga vajabki ainult seda, et kõik viriseks.
Mure kasvava tööpuuduse, inimeste võõrandumise ja kasvava ebakindluse pärast on igati arusaadav ja peaks olema ühtmoodi oluline ka nende jaoks, kes pidevalt Karl Marxi ei tudeeri.
Eesti sotsiaalteadlaste aastast aastasse korratava mantra taustal on näha aga midagi muud. Eestis on justkui kõik valesti läinud, sest me ei suuda hoida nõukogudelikku sotsiaalvõrgustikku, nostalgia plaanimajandusliku juhtimise järele kajab läbi ka nurinas, et Eesti majanduskasv minevat justkui ühiskonnast mööda. Ja see nurin on paraku kestnud juba nii kaua kui Eesti on olnud iseseisev. Ja suurem osa sotsiaalteadlastest pole ka varjanud oma parteilist tausta – selleks oli NLKP.
Vasakule kaldu
Vasakpoolsus on iseenesest vajalik jõud, et hoida ühiskonda tasakaalus, kuid kui ta hakkab kisendama, et temale iga asjaga liiga tehakse, pole tasakaalust enam juttu.
Eesti uusvasakpoolsete jaoks pole isegi sotsiaaldemokraadid enam vasakpoolsed, pigem vaadatakse despootide nagu Putin ja Chavez suunas.
Demokraatia, ettevõtlusvabadus, inimeste omaalgatus pole enam ideaaliks, pigem kadunud müüt „imelisest ühiskonnast,” mis paraku ise pankrotti läks. Ja nüüd teatab isegi Kuuba, et nende riik ei suuda enam maksta inimestele palka mittemillegi tegemise eest.
Tõsi, me ei ole midagi õppinud ka kolmekümnendate, ega seitsmekümnendate, ega üheksakümnendate kriisidest, mõni meist loeb ikka veel 19. sajandi teoreetikuid, kaasajast ei tea suurt midagi.
Pole õppinud poliitikud, pole õppinud ka sotsioloogid ja seega ka ühiskond tervikuna. Kinnisvaramulli oleks võinud õppida kasvõi Soome kunagise lama pealt, kuid ta tuli meile täieliku üllatusena.
Majanduskriise näeme edaspidigi ja see pole mingi kapitalistlik eripära. Sotsialismikriisid Nõukogude Liidus, Hiinas, Põhja-Koreas ja Kambodžas tõid kaasa ka näljahäda, millest kapitalismikriisid on veel osanud pääseda. Kuid kumbki üleilmses majandusruumis rakendatav eksperiment, ei kapitalism ega sotsialism, ole suutnud luua kriisivaba majandust.
Vaba ja turvatud
Tarbimine on paraku võtmesõnaks. Ükspuha kui veidraks me tarbimishullust ka ei peaks, siis ilma ostjateta pole tootjatel võimalik midagi toota, ja ilma tootjate ja tarbijateta poleks meil ka töökohti. Ja me kõik tahame, et meil oleks piisavalt raha.
Tarbima peame aga ise ja tootma peame ka ise, sest riiklik tarbiminegi saab tulla vaid meie, maksumaksjate taskust. Kapitalistlik riskimajandus küll põhimõtteliselt ei üritagi omaalgatust likvideerida, kommunism aga küll.
Tänapäeva inimene hindab vabadust, soovides juurde ka julgeolekut. Läänemaine heaoluühiskond on leidnud kesktee, ei ole ju võimalik rääkida jõukusest ilma sotsiaalse tagatiseta. Üks vajab teist.
Töökoha kaotus on tragöödia, kuid mujal maailmas püüab ühiskond kukkujad kinni. Eestis on kodanikuühiskonna taastamisega aga liiga vähe tegeldud. Regionaalpoliitika sama hästi kui puudub. Kuni ei teki tingimusi ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinna, ei teki ka ühiskonda, mis suudaks end jalul hoida. Uute reisirongide ostmine on juba samm õiges suunas.
Kuid ka teadus võiks Eestiski uude sajandisse jõuda. Kas sotsialateadlased tõesti arvavad, et riigieelarve kasvab puu otsas? Enne kui hakata jõukust jagama, tuleb see ju luua.
Kuid ma ei tea vist ühtegi teadlast, kes Eestis põhjamaist heaolumudelit tunneks. Jaapani ja Korea majandusime jääb lausa teisele planeedile. Küll armastatakse tsiteerida hiinlasi...
