STEN A. HANKEWITZ: holokaust on ka Eesti ajaloo osa
Muidugi, igaühel on õigus arvata, mida soovib. Aga sel arvamus- ja sõnavabadusel on piir – kui arvamus solvab kedagi. Ja kui see arvamus solvab kuue miljoni inimese mälestust, kes jõhkralt mõrvati ainult selle pärast, et nad olid juudid, kui see arvamus solvab kõigi nende hukkunute lähedasi ja järeltulijaid, siis peaks arvamuse avaldaja küll tõsiselt järele mõtlema, kas on ikka vaja oma piiratud mõttemaailma teistele vaatamiseks välja panna.
Tõsiasi on see, et holokaust puudutab paraku Eestit sama palju kui teisi riike, kus natsid II maailmasõja ajal süstemaatiliselt inimesi hävitasid.
Mõned inimesed arvavad, et tegemist on pealesurutud mälestuspäevaga, millel pole Eestiga mitte mingit pistmist, aga tegelikkus on ju see, et natsid hävitasid pea kogu Eesti juudikogukonna –inimesed, kes olid lojaalsed Eesti Vabariigile, sõdisid Vabadussõjas ning pidasid Eestit oma kalliks kodumaaks.
Muide, mitte ainult natsid ei hävitanud Eesti juute, vaid ka Nõukogude võim. Nii nagu viidi 14. juunil 1941 tuhanded eestlased Siberisse, deporteeriti ka suur osa Eesti juutidest.
Eesti juudikogukond oli üle 4000-liikmeline ja kümnendik – 400 – saadeti juuniküüditamise ajal asumisele. Õnneks jõudsid paljud Eesti juudid põgeneda enne sakslaste saabumist, kuid need tuhatkond, kes jäid Eestisse erinevatel põhjustel, tapeti peaaegu kõik natside ja nende kohalike käsilaste poolt.
Jah, kohalike käsilaste poolt. On mõttetu ja jabur väita, nagu eestlased ei oleks osalenud natside kuritöödes. Samamoodi on mõttetu ja jabur väita, nagu eestlased ei oleks osalenud Nõukogude kuritegudes.
Teame ju ajaloost, et paljud küüditajad, hävituspataljonlased ja organiseerijad olid eestlased, keda teps mitte selleks ei sunnitud, vaid kes langetasid otsuse osaleda nois kuritegudes ise. Nii ka natside käsilaste puhul.
Paljud internetikommentaatorid armastavad ka väita, et Iisraelis peaks tähistatama Nõukogude okupatsioonide käigus hukkunud eestlaste mälestuspäeva, sest mitmed Nõukogude represseerijad olla olnud juudid.
Kuid me peame arvestama seda, et nii nagu eestlastest Nõukogude ja Saksa represseerijad ei tegutsenud mitte mingil moel ei Eesti ega eestlaste hüvanguks, ei tegutsenud need juudid kuidagi ei juutide ega Iisraeli, vaid hoopis iseendi hüvanguks. Ja teadaolevalt pole Iisraeli pinnal eestlaste vastast genotsiidi toimunud.
Muide, näiteks Leedust on teada juhtumeid, kus Nõukogude hävituspataljonid sundisid kohalikke juute nende heaks töötama, ähvardades nad vastasel korral natsidele välja anda.
Lisaks Eesti juutide süstemaatilisele tapmisele mõrvati Eestis veel lisaks kümmekond tuhat mujalt Ida-Euroopast toodud juuti. Eestis asus üle 20 koonduslaagri, tuntumad neist Vaivara, Kalevi-Liiva ja Klooga, kuhu mujalt Euroopast inimesi toodi ning kas mõrvati või töötati-näljutati surnuks.
Kui sakslased Eestist 1944. aastal taanduma hakkasid, lasti Klooga metsades maha 2000 sealse koonduslaagri juuti, keda ei jõutud teistesse laagritesse transportida. Kalevi-Liival lasid natsid ja nende käsilased 1941. aastal maha 5000 Saksamaalt ja Tšehhoslovakkiast deporteeritud juuti.
Holokausti mälestuspäeva tähistamine Eestis ei vähenda ju mitte kuidagi eestlaste kannatusi nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal.
Holokausti ohvrite mälestamine sünagoogis ja koonduslaagrite asukohtades ei riku kuidagi eestlaste õigust mälestada hukkunuid ja küüditatuid neil rasketel okupatsiooniaastatel.
Holokaustist rääkimine koolides 27. jaanuari ajalootunnis on vajalik silmaringi arendamiseks ja ka selleks, et selliseid katastroofe ei toimuks enam kunagi.
Holokaust on kahjuks osa Eesti ajaloost, ja sellega tuleb leppida, et edasi minna. Miljonite inimeste mälestuse solvamine netikommentaarides on väikese ja rumala inimese rõõm.
