STEN TAMKIVI: Uutmoodi ettevõtjate riik

Al­les aas­ta ta­ga­si, kui kin­nis­va­ra-aren­du­seks an­ti üli­liht­sas­ti lae­nu, tun­dus, et kee­ru­ka tea­beä­ri­ga po­le Ees­tis mõtet jän­na­ta.

Pro­vot­see­ri­sin ju­ba tol­lal Ees­ti Päe­va­le­he ar­va­musküljel, et meie riik äk­ki va­jaks­ki üht kor­ra­lik­ku ma­jan­dusk­rii­si. Kriis võiks ra­pu­ta­da ühis­kon­na pet­li­kust hea-olesk­le­mi­sest väl­ja, ta­ga­si ka­he ja­la­ga maa pea­le. Mõtle­ma mõt-teid, te­ge­ma te­gu­sid ja ot­su­seid, mis viik­sid ma­jan­du­se te­ge­li­ke st­ruk­tuu­ri­muu­tus­te­ni.

Nüüd on see kriis ko­hal. Üht­la­si on laual ports to­re­daid mõtteid, mi­da koos el­lu viies saaks ha­ka­ta au­gust väl­ja ro­ni­ma. Aga mis­kipä­rast po­le dia­loog meie et­tevõtja­te ja va­lit­se­ja­te va­hel ik­ka veel käi­ma läi­nud. Iga hea et­te­pa­ne­ku ta­gant ot­si­tak­se kel­le­gi var­ja­tud oma­ka­su. Ra­di­kaal­se­ma­te idee­de nur­ki nu­di­tak­se täie­li­ku töm­bis­tu­mi­se­ni. Ja mõned tu­le­va­se ma­jan­dus­kas­vu eel­du­sed tun­du­vad ot­sus­ta­ja­te­le nii peh­med ja hä­gu­sed, et neist pa­rem hoi­tak­se mu­ga­valt kau­ge­ma­le. Kes see ik­ka tu­le­must mõõta os­kab? Head rii­gi­va­lit­se­jad, möö­das on need ke­nad ajad, kui dia­loog et­tevõtja­ga oli liht­ne ja te­ma va­ja­dus­te ra­hul­da­mi­se edu­kus bi­naar­selt mõõde­tav.

Eil­ne et­te-võtja rää­kis po­lii­ti­ku­ga oma isik­li­ku ka­su­mi kii­rest suu­ren­da­mi­sest ja oli val­mis sel­le lae­ku­mi­sel ka pis­kut ot­se par­tei­kas­sa­ga ja­ga­ma. Liht­ne ja sel­ge mõle­ma­le poo­le­le. Aga ühis­kon­na­le ter­vi­ku­na? Et­tevõtja, kel­le äri­sid Ees­ti tä­na ja hom­me va­jab, ei kraa­bi teie ust seo­ses konk­reet­se rii­gi­han­ke võit­mi­se, de­tailp­la­nee­rin­gu kin­ni­ta­mi­se või min­gi maatüki va­he­ta­mi­se va­ja­du­se­ga. Uue lai­ne et­tevõtja suu­dab ja ta­hab mõel­da oma sek­to­ri, ma­jan­du­se kui ter­vi­ku ja Ees­ti rii­gi eda­si­mi­ne­ku­le.

Ta teab, et õiges ja õig­la­ses kesk­kon­nas lä­heb ka te­ma äril häs­ti. Ja ta kar­dab, et kui se­da kesk­kon­da siin ei te­ki, peab ta oma po­tent­siaa­li teos­ta­mi­seks leid­ma oma tead­mis­te­ma­hu­ka­le äri­le tei­se, te­mast enam hoo­li­va asu­ko­ha. Mõned va­ne­mad kol­lee­gid on ju­ba läi­nud, noo­re­mad pat­rioo­did proo­vi­vad ehk üks-kaks rin­gi veel tuu­le­ves­ki­te­ga võidel­da.

Loojad ja vahendajad

Üks näi­de uut­moo­di dia­loo­gi ot­si­va­test et­tevõtja­test on Tar­ga Ees­ti mõtte­ko­da – mit­tea­met­lik ja omaal­ga­tus­lik selts­kond IT- ja fi­nants­te­ge­la­si, kin­nis­va­ra- ja mak­suas­ja­tund­jaid. Nad saa­vad aru, et ko­da­ni­ke­na tu­leb oma rii­ki ai­da­ta, ja nii­sa­ma vi­ri­se­mi­ne po­le neist ke­da­gi se­ni oma vald­kon­nas edu­kaks tei­nud. Nad usu­vad, et järg­mi­ses edu­kas Ees­tis on esi­ko­hal et­tevõtlik töö­ta­ja, ke­da mo­ti­vee­ri­tak­se oman­da­ma kva­li­teet­set ha­ri­dust ja ra­ken­da­ma se­da eel-kõige tea­be­ma­hu­ka­te tee­nus­te pak­ku­mi­sel, eks­por­diks ja jõu-ku­se kas­va­ta­mi­seks. Sel­list jut­tu on siin-seal mui­du­gi ju­ba aas­taid ae­tud, aga pii­sa­va konk­reet­su­se­ta. Nen­de lä­he­ne­mi­ne meel­dib mul­le. Ees­tis on ju­ba pä­ris hea hoi­da ka­pi­ta­li (ja tee­ni­da sel­lelt pas­siiv­selt tu­lu), aga vä­ga kal­lis luua töö­koh­ti. Töö­le­pin­gu­te paind­lik­kus on väi­ke ja töö­ta­ja­ga seo­tud mak­sud kõrged.

Aga sel­leks, et meil oleks roh­kem ra­hu­lo­le­vaid pas­siiv­seid ka­pi­ta­lis­te, oleks kõige­pealt va­ja ju kõvas­ti ak­tiiv­set tööd te­ha. Mõtte­ko­ja pa­ku­tud konk­reet­se­te la­hen­dus­te seas on näi­teks sot­siaal­mak­su ülem­piir, mis tä­hen­daks, et mit­te kee­gi ei pea maks­ma Eu­roo­pa kõrgei­ma­te sek­ka kuu­lu­vat 33-prot­sen­dist sot­siaal­mak­su aas­ta­pal­ga sel­lelt osalt, mis üle­tab 250 000 kroo­ni. Ku­ni sel­le pii­ri­ni mak­sak­sid kõik võrd­selt mak­su na­gu prae­gu. Suu­rem palk tä­hen­dab, et töö­ta­ja loob roh­kem väär­tust, mui­du tööand­ja liht­salt ei saa tal­le roh­kem maks­ta. Sot­siaal­mak­su la­gi looks see­ga olu­kor­ra, kus Ees­tis­se ta­sub luua just kal­li­maid ja tar­ge­maid töö­koh­ti. Ja veel üks võrrel­dav mõõdu­puu: 100 000–150 000 kroo­ni eest aas­tas on võima­lik kind­lus­ta­da prae­gu­ne Eu­roo­pa Lii­du ko­da­nik koos oma las­te­ga era­selt­si­des mõist­li­kult nii ter­vis­hoiu­tee­nus­te kui ka pen­sio­ni­ga. Sel­lest suu­re­mat mak­su­ra­ha ko­guv riik ei pa­ku enam pii­ri­de­ta tu­rul kon­ku­rent­sivõime­list kind­lus-tee­nust.

Liht­ne ja aru­saa­dav et­te­pa­nek. Kel­le­le­gi ei teh­taks lii­ga ja riik saa­daks sel­ge sig­naa­li, et meie maa­le on oo­da­tud suurt väär­tust loov, mit­te odav all­han­ke­ma­jan­dus. Aga kui­das see ko­he, nüüd ja prae­gu, ke­set krii­si el­lu viia? Üks va­lit­sus­par­tei on idee­le ju­ba toe­tust aval­da­nud. Aga nen­de tõlgen­dus rää­gib 700 000-kroo­ni­sest aas­ta­pal­gast, mil­lelt soo­dus­tus keh­ti­ma hak­kaks. Nii kõrge­le sea­tud piir nul­liks küm-ne­te tu­han­de­te tea­betöö­koh­ta­de soo­dus­ta­mi­se mõtte ja muu­daks laiapõhja­li­se meet­me pel­galt tipp­juh­ti­de (loo­gu nen­de fir­ma siis tões­ti uu­si tead­mi­si või va­hen­da­gu pel­galt im­port­kau­pu) ja vaid mõne üksi­ku oma vald­kon­na tipps­pet­sia­lis­ti eri­boo­nu­seks. Hea näi­de sel­lest, kui­das po­lii­ti­kud just na­gu kuu­lak­sid, aga siis­ki ei mõis­ta et­tevõtjaid. Sa­ma idee ümber ujub ko­he pin­na­le ka lühinä­ge­lik par­tei­po­lii­ti­ka. Üks era­kond haa­gib en­nast idee­le ta­ha, mis sest, et moo­nu­ta­tud ku­jul. Tei­ne ütleb: mui­du­gi toe­ta­me, aga sot­siaal­mak­su la­ge keh­tes­ta­des peaks tõst­ma ko­he tu­lu­mak­su. See mui­du­gi nul­liks ära idee alg­se mõtte alan­da­da tööjõumak­su­de üldist ta­set.

Kol­mas par­tei leiab, et esi­me­sed kaks on just na­gu ha­ka­nud idee­ga ju­ba en­da­le pro­fii­ti lõika­ma, see­ga on ai­nuvõima­lik ha­ka­ta se­da tor­pe­dee­ri­ma. Kui te­gut­se­mist asen­da­va­le po­liitmän­gu­le ku­lu­vad aas­tad või-sid va­rem kel­le­le­gi tun­du­da­gi to­re­da in­tel­lek­tuaal­se aja­vii­te­na, siis krii­sist väl­ju­mi­se aja­li­se pit­si­tu­se tõttu po­le enam se­da­gi õigus­tust. Avatus, julgus, sallivus Tead­mis­te­ma­hu­kas äri va­jab ma­jan­dus­kesk­kon­nalt mui­du­gi ena­mat kui ma­da­lad mak­su-mää­rad. Mi­da li­be­raal­sem on ma­jan­dus­po­lii­ti­ka ja ava­tum turg, se­da enam on va­ja ühis­kon­da suu­na­ta peh­me­malt – käs­ku­de ja keel­du­de ase­mel ühis­te väär­tus­te ja käi­tu­mis­nor­mi­de­ga. Näi­teks ava­tus, jul­gus, in­no­vaa­ti­li­sus, to­le­rants, tun­nus­ta­mi­ne. Ühis­kon­na väär­tus­te ku­jun­da­mi­ne on kee­ru­kas ja pi­ke­ma vin­na­ga tee­ma. Mak­sud on reaal­tea­dus, ma­te­maa­ti­ka. Võima­lik on prot­sen­te ja soo­dus­tus­te lae sum­ma­sid eda­si-ta­ga­si sät­ti­da, toe­ta­vaid mat­ki­mis­mu­de­leid luua ja komp­ro­mis­si­des kii­res­ti kok­ku lep­pi­da. Need, kes on meil sel­leks va­li­tud – pa­lun teh­ke need jul­ged ot­su­sed nüüd ko­he ära. Il­ma po­ri­loo­pi­mi­se­ta ja mõel­des kau­ge­ma­le kui saa­bu­vad va­li­mi­sed. Sel­le­ga oleks loo­dud alus krii­sist väl­ju­mi­seks ja saak­si­me viia ühis­kond­li­ku dis­kus­sioo­ni pal­ju hu­vi­ta­va­ma­te­le si­su­lis­te­le uue ma­jan­du­se tee­ma­de­le, mi­da värs­ken­da­tud kesk­kond võimal­daks.