Kahju, et Kall enam oma pilte ei avalda, need olid mõnusad, lakoonilised ja askeetlikud. Paljud Kalli karikatuurid omal ajal keelati. Mäletan, milline märul käis sellise pildi ümber, kus kana nokkis sõnu ning munes nulli. Kall mõtles siin kompartei programmi ja näitas, mis tulu on ülespuhutud sõnadest. Oma piltide paremiku on Kall õnneks välja andnud kogumikus "Siin, triumfikaare all".

Dramaturgina on Kall teinud näidendeid ja stsenaariume, seriaale ja telesaateid. Meenutame siin mängufilme "Rahu tänav" ja "Minu Leninid", mis mõlemad on päris kõrgest klassist. Kallil on mingi eriline peen stiilivaist. Esmalt on ta ise stiilne mees, seda nii loomingus kui elus, teiseks on tal oskus teiste stiile imiteerida. Tegelikult on see veel keerulisem kui linnulaulu järgi vilistamine. Kall on avaldanud pika loo, kus ta näitab, kuidas eesti kirjanikud kirjutaksid Oskar Lutsu "Kevade". Seal on matkitud Jaan Krossi, Mati Unti, Mihkel Mutti ja teisi. Hirnu või herneks. Kõik on täpne, kõik on äratuntavad. Ma nimetaksin seda paroodiameeleks, ja seda on antud ainult vähestele. Humoristid muutuvad teinekord pahatahtlikeks, aga minul küll ei tule meelde mitte ühtegi Kalli pilti või lugu, kus ta oleks tige. Ma ei usu, et keegi saaks hakkama 101. järjeni jõudnud M-klubiga, Kall aga sai, temal ideedest puudus ei tulnud. Uskumatu, aga kõige selle juures on Kall jõudnud pidada tähtsaid ameteidki. Ta on olnud Sirbi peatoimetaja ja Tallinnfilmi kunstiline juht. Olev Remsu

Toomas Kall 53

*

Sündinud: 16.10.1947 Tallinnas

*

Õppinud: TRÜ-s ajalugu 1966–69 ja eesti filoloogiat 1970–72

*

Töötanud: ajalehe Sirp ja Vasar korrespondent 1971–78, Vanalinnastuudio kirjandusala juhataja 1980–87, ajalehe Sirp peatoimetaja 1990–94

*

Looming: "Lõunavaheaeg", "Lihtne ja ilus", "Prügikast ehk Alguse asi", "Prügikast 2 ehk Põhi paistab", "Raadio Null", "Kassikuld", "Juubelitort" jne.