Ikka ja jälle küsitakse, kas seda saanuks ära hoida? Politseivõimude kahel pressikonverentsil eile ja ekspertide küsitlustel raadios ning telesaadetes jäi siiski kõlama arvamus, et kui tegemist on üksiküritajaga, siis vaid õnnelik juhus aitab süütuid inimesi. Nii juhtus 11.detsembril 2010, kui terrorist Taimour Abdulwahab vaid sadakond meetrit praegusest kuriteopaigast eemal end õhku laskis. Jõulueelses melus keegi teine viga ei saanud. Terroriohu tase tõsteti kolmele viiest, mis jäi samaks ka pärast eilset. Seekord oli otseseid ohvreid rohkem: neli surmasaanut ning 15 vigastatut, kellest üheksa on raskelt kannatada saanud, luumurrud ning sisemised verejooksud ning on haiglas ravil. Seda esialgsetel andmetel. Ilmselt on üks asjasse segatutest kinni peetud, 30 km Stockholmist eemal, Märstas, kohas, kus elas kurikuulus M. Beilkan. Et tegemist oleks autot juhtinud isikuga, seda pole politsei otseselt öelnud, ent kaudsed tõendid (vigastused) justkui kinnitavad seda oletust.
Kui terrorirünnakut plaanivad mitu kurikaela, organisatsioon, siis on ennetav avastamise tõenäosus muidugi kordades suurem.

Mis järgneb, kuidas Rootsi ja rootslased reageerivad? Endine pea- ja välisiminister Carl Bildt andis nõu olla argipäevaselt asjalik ja mitte alluda säherduse haige inimese katsele muuta meie elukorraldust, istutada meisse paanikat ja hirmu.

Valitsuse eileõhtusel koosolekul ilmselt arutati piirikontrolli täielikku taastamist, esialgu vähemalt mõneks ajaks. Päevakorda aga tulevad kindlasti ka põhimõttelisemad küsimused, demokraatia ja vabaduse hind terrori vältimise kontekstis ning milline on vägivalla kestev mõju, mida saadakse mängudest, filmidest , kirjandusest, meediast.