Kindlasti on mõlemad keskmisest tublimad organisaatorid ja oraatorid. Võimalik, et üks neist passiks Eestile tulevikus suurepäraseks peaministriks. Lihtsalt etenduse stsenaarium ja lavastuslik professionaalsus on isegi allapoole isetegevusteatrite taset ning laval nähtav ettevaatlik tsellofaantuutudesse pakitud „parim enne möödas“ torditükkidega loopimine ei tundu kuigi ehe ega haarav.

Kui lugeda antud teatritüki kavalehelt kummagi gladiaatori mõtteid tulevikust, paneb kogu paraadlikkus kukalt kratsima.

Jääb mulje, et ennekõike üritatakse kampaaniaga halvustada kaudselt istuvat võimuliitu ja imetleda peegli ees iseenda rinnakarvu, mitte tegeleda probleemide sõnastamise ja lahenduste otsimisega.

Kas tõesti on Reformierakonna liikmed sedavõrd rumalukesed, et nende usalduse võitmiseks tuleb üle korrata, et päev ei ole öö, et edasiminekuks tuleks tuli põlema panna ja et kui kahe suupoolega korraga liharooga mäluda, võib samaaegselt räägitud jutt jääda arusaamatuks?

Mitte midagi muud ma kahjuks neist maksujuttudest, vasakhirmust, NATO kardina taha varjumise ja veel nipet-näpet smalltalkist välja lugeda ei suutnud. Mis kandis minuni ka veendumuse, et muidu viisakad ja viksid juhiks pürgijad pole seni mõistnud, mis asjaoludel nad hetkel kogu erakonnaga varumängijate pingile on potsatanud.

Probleem, mida Reformierakond täna lahendama peaks, ei seisne ju selles, kas Eesti vajab agressiivsemat sotsiaalpoliitikat ega mitu narikohta on vaja ehitada Tapale. Isegi vasak- ja parempoliitika ega maksustamise proportsionaalsus pole esmane murekoht.

Halloo, Reformierakond istub pingil ja närib küüsi usalduse kaotuse tõttu! Nii oma valijate, poliitiliste koostööpartnerite kui ka laiema üldsuse usalduse kaotamise tõttu.

Lubage mul hetkeks riietuda Reformierakonna juhi kandidaadiks ja pakkuda välja lahendused, mis võiks erakonna taas arvestatavalt pilti tuua.

Defineeriks peaprobleemid. Esimene kompleks oleks poliitiline ausus, eetika ja vastutustunne. Just needsamad toredad mõtted, mida Kaja Kallas kunagi koodeksiks vormida üritas. Vajame Eestis erakonda, kes julgeks juurutada nn põhjamaise poliitika, kus pole asendamatuid liidreid ning vastutuse võtmine halva tooniga tehingute tegemisel ei lõppe paljastamise järel vasturünnakuga või põhjendusega stiilis „sorri, tegijal ikka juhtub“. Vaid lõppeb kiire, konkreetse ja ausa ametist tagasi astumisega, kuna tunnetatakse vastutust valija ees. Isegi siis, kui teatakse, et tehti kõik õigesti, kuid seda veenavalt põhjendada ei suudeta.

Olen millegipärast üsna kindel, et valija oskab hinnata poliitikute suutlikkust vastutust võtta palju kõrgemalt kui oskust viimase hetkeni tooli külge klammerduda.

Teiseks prooviksin sõnastada solidaarsuse ja retoorika põhimõtted. Ükski erakond ei saa seista vaid oma valijagrupi kitsamate huvide eest. Mida rohkem suudetakse leida ühisosa teiste erakondade ja nende valijagruppidega, seda suurem on tõenäosus võita tagasi valijate usaldus. Ka partnerite usaldus.

Isikutele vastandamine ja teatud ideoloogilistel kaalutlustel mittesobivate majandusteooriate naeruvääristamine ei kuulu targa poliitika hulka. Üleüldse ükskõik millise teise partei, selle liidri ja kaudselt ka valijate liigitamine teisejärgulisteks kodanikeks ei ole väikeses riigis paslik ega edasiviiv poliitika. See on olnud senise Reformierakonna peamine strateegia aastaid ja sellest loobumiseta pole ka kerget tagasiteed inimeste südamesse.

Kolmandaks ründaks ma halastamatult tagatuba – ei räägiks lihtsalt ümmargust juttu, et otsuseid tuleb teha üheskoos ja demokraatlikult, vaid kisuks kogu tagatoa päevavalgele.

Reformierakonna ükskõik milline tulevikujuht peab arvestama, et seni, kuni avalikkus elab õndsas teadmises, et partei omanik on keegi Rain Rosimannus, kelle silmavaade, põhimõtted ja kavatsused on meie eest halli kivi all varjul, pole head nahka loota.

Rosimannus tuleks juhtimise juurest ka tegelikkuses kõrvaldada, kuna ta on ennast ammu tõestanud. Enesekeskne, ülbe, ainuõige ja manipuleeriv stiil pärineb arvatavasti just selle mehe iseloomuomaduste võimendumistest tema nukunäitljejate tegudes. Või kui mitte, siis vähemasti on ta endast sellise pildi lubanud maalida.

Mida me tast tegelikult teame? Teame, et ta on võidelnud aastaid kohtus oma pensionärist äia kaudse süüdimõistmise eest kuritegudes, kus jäme ots tundus olevat hoopis tema enda käes.
Teame veel, et just tema on seni seisnud tee peal ees erakonna avatumaks ja eetilisemaks muutumisel, lükates mängleva kergusega peaareenilt nii perekond Kallase kui mitmed teised avatuse pooldajad.

Teame ka tema oskusest samaaegselt vastaspartei liidriga hirmutamisele koostada ja levitada vene valijate seas kellegi fiktiiv-Savisaare soovituskirjaga lendlehti Rosimannuse toetuseks.
Kui Reformierakond soovib uut võimalust, tuleb sedasorti hallkardinalid seljast maha raputada. Uutel liidritel võiks olla isemõtlevate ja -otsustavate poliitikute kuvand.

Kui need küsimused lahendada õnnestub, võiks hakata edasi pajatama ettevõtluse toetamisest. Sest kui sinust hoiavad eemale nii vanad sõbrad kui tuttavad, sest oled naeruvääristanud aastaid nende naisi ja autosid, siis tuleb sul ka korraks päriselt peeglisse kaeda.

Ei aita see, kui saadad solvunud ekssõpradele üha uusi lubadusi omale veelgi uhkema auto soetamisest ja veelgi kõrgema häärberi püstitamisest, ning lubad neid kindlasti millalgi sauna kutsuda.

Reformierakond vajab liidrit suure algustähega, mitte pioneerijuhti ega vilunud marionetti. Uskuge, sisimas olen ka mina liberaaldemokraat ja muretsen päriselt, et need väärtused hakkavad vaikselt ühe erakonna saamatuse tõttu vaikselt ära vajuma.