SULEV ALAJÕE: Ajame asjad keeruliseks!
Väidetavasti hakkab pearaha sisaldama kõiki koolikulusid, sealhulgas investeeringuid. Koolijuht – ka väikese maa-algkooli juhataja – peaks justkui saama õigusi juurde, et ise remontida ja juurde ehitada. Haiglates alluvad küll majade haldajad peaarstile, mitte vastupidi. Viimasel ajal on tehtud mitmeid katseid vabastada koolijuhid majandamise igapäevamuredest ja lasta neil kujuneda head õppekeskkonda kujundavateks ülempedagoogideks. Nii palju siis sellest.
Haridusosak on vastuolus “21. sajandi kooliga”
Suurim möödalaskmine seisneb aga investeeringute võrdses jaotuses pearahas. Kui iga õpilane kannab pearaha koosseisus kooli kaasa ka investeeringute summa, saavad selleks vahendid ka koolid, mis viimastel aastatel miljonitega täiesti korda tehtud. Aga mitmete arengukavadega selgeks vaieldud lähimad kompleksremondid jääksid tegemata, sest paari väljavalitu asemel maakonnas jaotataks raha laiali! Nii saaksid investeeringusummasid ka need koolid, mis demograafilise olukorra tõttu peagi uksed sulgema peaksid.
Selline lähenemine on otseses vastuolus sellesama ministri aasta tagasi välja kuulutatud programmiga “21. sajandi kool”, mille peamisi ülesandeid oli jätkusuutlike koolide ja konkreetsete remondivajaduste väljaselgitamine, et riiklik tugi ainult selleks eraldada. Kusjuures tänaseni kehtib haridusministri poolt maakondadesse saadetud kiri, mis investeeringute määramiseks nimetatud programmi alusel kohustub kõikides maakondades välja töötama koolivõrgu arengukavad. Mitmel pool on seda ka tehtud, uskudes riigivõimu järjepidevusse ja autoriteeti. Kas nüüd kuulutab ministeerium need ettevõtmised aja- ja raharaiskamiseks?
Nagu riigikogu kultuurikomisjoni esimees meenutas, kehtib kaudselt pearahasüsteem põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisest, sest “õppekuludeks eraldatakse riigieelarvest vahendid lähtuvalt õpilaste arvust”.
Omavalitsused jäävad kõrvale
Muudatusena soovitakse nüüd riigiraha eraldada otse koolile, jättes vahele omavalitsuse, kes võivat raha mujale kulutada. Avaldatud kavades ei täpsustata, mis saab seni omavalitsuste kanda olnud koolide majanduskuludest. Väidetakse, et seni hajus suur summa eri ametkondade vahel. Selle vea parandamiseks jäetakse aga kõik ametkonnad alles ja luuakse kolm tükki veel juurde! Ilma arvutamata on selge, et efektiivsuse võitu siit ei tule. Vastupidi – kui praegu tulevad inimesed omavalitsusse ja tunnevad muret ja huvi kohalike haridusküsimuste vastu, siis edaspidi tahetakse kohalikku hariduspoliitikat vähendada. Kui raha tuli maksta naabrile, mõeldi rohkem selle peale, miks lapsed oma valla koolis ei käi.
Teatud asju saab ühiskonnas teha vaid terviklikult. Kui omavalitsustelt võetakse raha ja otsustamisõigus, ei ole see ainult hariduspoliitika, vaid üks osa haldusreformist. Jah, täna ei ole koolivõrk optimaalne ega euroopalik; väikestes omavalitsustes pole piisavalt kompetentsust; hariduse kvaliteet pole kõikjal hea. Kas see annab õiguse muuta ainult koolide rahastamist? Või on põhjus selles, et valitsusel pole jaksu ega oimu panna kokku eri ministeeriumide esindajatest koosnev seltskond, kes ei joonistaks ainult uusi haldusjaotuse piire või rahastamisskeeme, vaid töötaks välja ka suurte omavalitsustega Eesti pädevusjaotuse haridus-, kultuuri-, sotsiaal- jt poliitikates? Et saada tulemus, kus nn teise tasandi valitsusi, büroosid, esindusi ja kassasid on minimaalselt, sest suured ja jõukamad omavalitsused korraldavad paljusid asju ise. Eriti kui praeguste keskvalitsuse funktsioonide üleandmisega koos antaks neile ka suurem tulubaas, näiteks kogu üksikisiku tulumaks. Siis saaks ka kool kogu raha koolipidajalt – kohalikult omavalitsuselt – ja mingit vahekassat pole tarvis.
Loomulikult peaks igasuguse süsteemi puhul säilima õpilase või lapsevanema õigus kooli valida.
Sulev Alajõe, Pärnu linnavolikogu hariduskomisjoni liige
