Sulev Alajõe: kui kolime riigiasutused Tallinnast ja Tartust ära, siis on veel võimalik, et linnadena jäävad püsima Kuressaare, Haapsalu, Pärnu, Viljandi, Paide, Rakvere, Valga, Jõhvi, Võru ja Narva
Statistikaameti andmetel toodetakse Harjumaal 2/3 Eesti SKP-st, Ida-Virumaa on 25 aastaga kaotanud kolmandiku elanikkonnast, 72% kõrgharidusega elanikkonnast asub Harju- ja Tartumaal. Foorumi saatejuht küsib poliitikutelt, kas Eesti Loto viimist Kuressaarde või osade maksuametnike paiknemist Kärdlas saab tõsiselt võtta.
Tallinnastumise pealt vaatamine suurendab erinevusi pealinna ja ülejäänud Eesti vahel. Eredalt avaldub see maakondadesse jäänud elanikkonna kinnisvara väärtuse vähenemises ja pealinna tudengiks suunduvad noorte jaoks ülejõukäivate üürihindade tõttu õpingute kõrvalt sundtöötamises (kannatab õpikvaliteet ja väheneb lootus, et Tallinna töökohaga lõpetajad kodukohta naasevad). Seevastu on avalikus sektoris mitmeid keskvalitsuse töökohti raske täita, sest tuleb konkureerida pealinna kontsentreerunud IT-, pangandus- ja muu kõrgepalgalise ärisektoriga. Ent suuremates maakonnakeskustes saaks inimesi riigitööle palgata tänaste ja eilsete elanike elukoha väärtustamise tõttu.
Riigiasutuste pealinnast väljaviimise loobumise põhjuseks ei sobi väide, et spetsiifilist kompetentsi mujal ei ole. 20 aasta jooksul toimunud tsentraliseerimine Tallinna suunal selle piiranguga ei arvestanud ning spetsialistid olid neile sobiva erialase töö viimisel pealinna sunnitud tööle järgi kolima. Mitte kedagi ei huvitanud nende loodud kodud või laste huviringid, millega praegu mujale asumist vastustatakse.
Samamoodi tuleb ka nüüd reformi teostamiseks radikaalselt otsustada, et konkreetse asutuse/riigiettevõtte edasised töökohad hakkavad paiknema x linnas ning just seal saab erialase tööga avalikus sektoris jätkata. Tänaste töötajate vabatahtlik kolimisvalmidus ei saa olla muudatuste teostamise kriteeriumiks, vastasel juhul muutust ei toimu. Omavalitsuste liitmisel poliitikud seda mõistsid.
Näiteks ei pea kogu elektrisektori ettevõtted – Eesti Energia, Elering, Elektrilevi ja Enefit – paiknema Tallinnas, kui energiatootmine on Ida-Virus ning selle ülekanne toimub üleriigiliselt.
Riigiasutuste pealinnast väljaviimist peaks toetama ka eluasememeetmetega, et soodustada kolimisotsuseid. Heaks eeskujuks on Berliin, kus vaatamata turupakkumisele rajati Saksa pealinna taastamise käigus spetsiaalne ametnike kvartal.
Maakondades ei leia tugeva ärimudeliga eksportivad ettevõtted tööjõudu, sest vajalik spetsialist ei saa Tallinnast ära tulla, kuna tema abikaasa on avalikus sektoris. Tööjõud liigub ühes suunas. Kui nüüd valitsus(ametnikud) väidavad, et muu Eesti pole elamis- või töökõlbulik, siis annavad nad hinnangu enda tegevuse tulemusele ega järgi põhiseaduse §2.
Praegused arenguprogrammid suurendavad erinevusi
Ettevõtlusministri kehtestatud toetused suurendavad regionaalseid erinevusi. Arenguprogrammi, arendusosaku, innovatsiooniosaku, eksporditeenuste kasutajad on enamasti ikka Tallinna või Tartu firmad. Teenus- ja arenduskeskuste loomise meetme lävendiks kehtestati käive 100 miljonit eurot ja pooleteist aasta jooksul vähemalt 20 kõrgepalgalise töökoha loomine – nii ei ole seni väljapoolt Tallinna ühtki meetmesse sisenenud ettevõtet. Täna on maakondlikud arenduskeskused täitmas tellimust alustavate ja mikroettevõtete nõustamiseks, selle mõju piirkonna arengule on üliväike. EASile on tehtud ülesandeks tegeleda üleriigiliselt keskmiste ja suurte ettevõtetega, paljude väikeettevõteteni aga arengutugi ei jõuagi.
Mitu aastat jutustasid algul sise-, seejärel rahandusministeeriumi esindajad, et nutika spetsialiseerimise raames saab maakondadesse luua paar kompetentsikeskust juurde, mille tulemusena tegid seitse taotlejat üle aasta suuri pingutusi. Paraku domineeris kõigi eitavates toetusotsustes põhjusena valdkonna teaduskompetentsi puudumine. See paneb küsima, kuidas saab väljapool kahte keskust akadeemilist potentsiaali olla, kui keskvalitsus on ise eelnevalt selle seal välistanud?
Väikeriigi eeliseks oleks moodustuvate suuremate omavalitsuste ning keskse ettevõtluse rakendusüksuse baasil ühtse süsteemi loomine, milles maakonnad saavad laiendatud rolli professionaalseks ärinõustamiseks, et kogu Eesti arengut toetada majanduskasvu abil. Välisinvesteeringute abil saab regionaalarengule kaasa aidata juhul, kui investoreid huvitavad koolitusvõimalused ja tööjõud ning kiired ühendused on olemas.
Hariduslik regionaalne kihistumine
Puudutamata on tundlik teema, mis tuleneb hariduslikust regionaalsest kihistumisest. Kui riigieelarvelisi töökohti pole – nii ametnike kui pedagoogide näol – on tulemuseks kõrgharidusega elanike osakaalu vähenemine. Eelmisel õppeaastal ei olnud ETV gümnasistidele mõeldud teadussaates Rakett69 ühtki võistkonda väljapoolt Tallinna või Tartut.
Kui kõrgharidusega töökohad avalikus sektoris koondatakse kahte linna, pole ka kohalikelt volikogudelt probleemi tähtsustamist loota. Vähemharitud valijad esitavad väiksema nõudluse nutikale majandusarengule, õpivõimalustele, intelligentsele linnaruumile. Tulemusena kannatab allesjäänud haritud elanikkond, kohalik areng pidurdub, vähenevad pakutavad teenused.
Soome ja Läti haridus- ja majanduspoliitikas on tähtsal kohal kõrgharidusvõrgustiku kaudu nutika regionaalse spetsialiseerumise toetamine, sest majandusarengule on oluline õppijate ja teadustaristu lähedus. Näiteks oleks igati sobiv olnud tugevdada väikelaevaehituse klastrit Saaremaal mereakadeemia TTÜ-ga liitmisel selle viimise kaudu Kuressaarde; IT-kolledži liitmisel tööstusele orienteeritud tarkvaralahenduste (Industry 4.0) õppekava rakendamisel tööstuspotentsiaaliga Pärnus jne.
Ülikoolid ei vastuta regionaal- ega majandusarengu eest, valitsus suunab aga piirkondade huvides suhtlema just rektoraatidega (kellel kolledžid on paraku tülikad kulukohad). Riigi tasandil regionaalsest tasakaalust jutustavad mitmed Tartu poliitikud räägivad kohalikel valimistel sellest, kuidas Tartusse õppima tulnud saarlased, pärnakad ja mulgid sinna jättagi. Justkui „maakad“ ei rahastakski sealset viite kõrgkooli ega vajaks kõrgharidusega spetsialiste tagasi.
Analoogiline kaardistamine on vajalik kutseharidussüsteemi edasise geograafilise arengu kavandamiseks, et arvestataks ettevõtluspotentsiaali ja tööhõive vajadusi piirkonniti, mitte vaid tänast õpilaste arvu. Heaks näiteks tugevatest koolidest keskustest väljas on Luua metsanduse ja Räpina aianduse vallas.
V taseme õppekavade loomise ja juurutamise perioodil on oluline näha selle toetavat mõju ettevõtete kasvuks väärtusahelas. Näiteks elektroonikas on välisinvesteeringute baasil tekkinud tugev ettevõtete kontsentratsioon Lääne-Eestis ja õpivõimaluste koondamine Tallinna mitte ainult ei pidurda uute investeeringute Eestisse saamist, vaid ohustab ka seniste püsimist.
Põhjamaade eeskujul vääriks hariduskorralduses kaalumist piiri tõmbamine kesk- ja kõrgtaseme vahele ehk gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste ülalpidamise andmine omavalitsustele, toetades muudatust omavalitsuste ettevõtlusest sõltuva suurema tulubaasiga. Kutsehariduskeskustes õpetatava seostamine kohaliku ettevõtlusega on olulisemaid võimalusi rakendada avaliku sektori ressursse tööhõive parandamiseks. Kui gümnaasium on omavalitsuse, ent kutsekool riigi oma, ei teki vajalikku koostööd ja omavalitsus aitab pigem kaasa gümnaasiumide täitumuse tagamisele, kuigi see viib noored ülikoolilinnadesse ning jätab kohalikud ettevõtted tööjõust ilma. Hea lahendus oleks nn Rootsi mudel, kus ühtse kesktaseme kooli (gümnaasiumi) erinevus tuleneb üld- ja kutseharidusliku komponendi osakaalust, mitte kooli nimetusest.
Tallinnastumine ei ole ka tallinlaste või viimsilaste huvides
Tasakaalukas regionaalareng hoiaks ära avaliku sektori vahendite topeltkulutused. 1990-ndatel rajasime uusi lasteaedu ja koole, mida nüüd suletakse, et Tallinna uusi ehitada. Ei oleks vaja uusi ristmikke ega Reidi teed, kui elanikkond ei oleks sunnitud kokku kolima. Neid vahendeid saaks kasutada riigi terviklikku arengut silmas pidades. Näiteks Saaremaa silla ehituseks, kus lisaressurss võiks tulla riiklikest võlakirjadest. Haapsalu (ja Hiiumaa) ühendamiseks raudteega. Pärnu lennujaama renoveerimiseks ja ülalpidamiseks, et panna riigile korralikult tulu teenima turistide vastuvõtuks viimaste aastatega sinna eraomanike pandud 60 miljonit eurot (korras lennujaam tooks uusi investeeringuid lisaks).
Keskvõimu senine tegutsemine ei ole kindlasti ka põliste tallinlaste või viimsilaste huvides. Miks peaksid nad tervitama pidevalt saabuvaid uusi elanikke, kui see halvendab nende elukvaliteeti – sunnib istuma ummikutes, kergitama hindu ja vähendama privaatset eluasemeruumi? Selmet Tallinn oleks rahvusvaheline hub, mis aitab kogu Eestil rahvusvahelistuda, kasvab pealinn ülejäänud Eesti kahanemise arvel. Sellise olukorra õigustamiseks räägitakse ülemaailmsest linnastumisest. Kindlasti erineme oluliselt Põhjamaade mudelist, mida sageli eliidi poolt eeskujuks tuuakse: kui Helsinkis elab 11,4; Stockholmis 10,4; Oslos 12,2% riigi rahvastikust, siis Tallinnas 34%. Veel on võimalik, et linnadena jääksid püsima Kuressaare, Haapsalu, Pärnu, Viljandi, Paide, Rakvere, Valga, Jõhvi, Võru ja Narva ning pealinlastel oleks mitu head põhjust neis paikades tööasjus käia.
