Mereturism kui uus majandusharu on tõusnud viimastel aastakümnetel maailma merenduses käibe poolest merevedude järel teisele kohale ja võiks areneda senisest enam ka Tallinnas, kus on UNESCO kultuuripärandiks olev vanalinn. Kuid sadamaid selleks ei ole.

Külalislahkete  sadamate nappuse tõttu on reisi- ja turismilaevade ligipääs linnale juba praegu oluliselt takistatud. Olemasolevate sadamate likvideerimiseks nende täisehitamise teel kulub vaid mõni aasta. Uute sadamate linnast kaugemale rajamiseks puuduvad sobivad rannad ja sinna sadamate rajamine maksaks miljardeid. Seetõttu ei ole praeguste plaanide realiseerimise korral tulutoovaid mereturiste Tallinnas tulevikus tõenäoliselt niigi palju kui praegu.

Avame merele – ehitame täis?

Aastal 1999 anti lõpuks linnale üle Kalasadam ja selle ümbruse territoorium. Kuid Jüri Mõisa ja Rein Voogi juhitud linnavõim müüs tollal sadama kohe Pro Kapitalile. Olles silmakirjalikult lubanud avada linna merele, tahab ta nüüd Kalasadama territooriumi elamuid täis ehitada. Erastati ka Pirita sadam. Seejärel erastas riik juba ise Vanasadama ja linnahalli vahelise rannaala ning Paljassaare sadama. Ka siin oli teada omanike huvi kasutada neid alasid elamuehituseks.

Aastal 2004 linnavõimu poolt kinnitatud strateegias „Tallinn 2025” sadamate arengut käsitlev osa puudub. Seda asendab kava muuta kõik Tallinna rannaalad üldkasutatavateks, ehitada sinna elamud ja ühiskondlikud hooned ning rajada kogu Tallinna rannajoone pikkuses rannapromenaad. Selline kava vastab arhitektide ideaalpildile, kuid likvideerib Tallinna rannaaladel sadamate tegutsemise võimalused.  

Kalasadama, linnahalli ja Vanasadama piirkonna planeeringud, sealhulgas elamute ja linnavalitsuse hoone rajamine mere äärde, on vastu võetud juba Tallinna linnavolikogu 15. novembri 2007 otsusega, mis kinnitas kontseptsiooni „Tallinna avamine merele”. Sellega likvideeritakse lõplikult Vanasadama arenguvõimalused ja seegi ahtake „kassisaba”, kuhu ristluslaevad praegu silduvad. Lisaks sellele, et muutub raskemaks linlaste juurdepääs maismaa servale, tekitatakse täiendav linnaliikluse umbsõlm ja rikutakse vaadet Tallinna vanalinnale.

Sadamate likvideerimist soodustab asjaolu, et Eestis laekub kohalikku eelarvesse ainult osa elanike tulumaksust. Oma territooriumil asuvate ettevõtete tuludest ei saa kohalik omavalitsus midagi. Seetõttu on Eesti kohalikud omavalitsused huvitatud vaid suure sissetulekuga püsielanike arvu suurendamisest. Tagajärjeks on kohalike omavalitsuste püüd arendada oma territooriumil vaid elamute ja kontorite ehitamist ning vältida probleeme tekitava tootmise arengut. Eriti groteskse tulemuse annab see Tallinnas, kust tootmine on juba pea täielikult välja tõrjutud ja nüüd on järg sadamate käes. Rannaaladel lõikab see läbi pääsu merelt linna ja selle kaudu Eestisse.

Areng tänu sadamale

Linnaplaneerimisel tehtud vigu on tagantjärele võimatu parandada. Ainsaks võimaluseks asja muuta näib olevat aja maha võtmine Tallinna nimetamise tõttu 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. Oleme aastaid taotlenud, et riik ja linnavalitsus üheskoos algataksid Tallinna rannaalade strateegilise arengukava koostamise, mis arvestaks Tallinna kui merelinna arengu majanduslikke, sotsiaalseid, tehnilisi, ökoloogilisi ja arhitektuurilisi aspekte ning turvalisust. Selle tulemused tuleks võtta rahvusvahelise arhitektuurivõistluse aluseks, et saada kaugemas tulevikus parim ruumiline lahendus. Praegu aga peaks kõne all olevad rannaalad eelseisvaks kultuurisündmuseks lihtsalt korrastama.

Tallinn tekkis ja arenes oma asukohas tänu varjatud lahele, mis sobis kaljupangal kõrguva kindluse kaitse all olevate sadamate rajamiseks. Juba aastal 1913 kirjutas Soome arhitekt  Eliel Saarinen, esimese kompleksse Suur-Tallinna ehituskava võistluse võitja, oma võidutöö seletuskirjas: „Rannaala … tuleb reserveerida uutele sadamaehitistele... Oleks lühinägelik paigutada siia elurajoon ja sel teel sadama arengule takistusi luua, sest sadama areng on linna edasise kasvu oluline tingimus.” Selleks et Tallinn säiliks merelinnana ka tulevikus, oleks vaja seda seisukohta arvestada ka praegu, kuid Tallinna arengukavad näevad ette vastupidist.