SULEV VALNER: Kuus aastat hiljem: kas jälle sama viga?

Ühes suhtes olid Edgar Savisaare hiljutine kõne Keskerakonna ning Andrus Ansipi kõne Reformierakonna kongressil väga sarnased.

Kumbki ei varjanud vähimalgi määral, et nende suur eesmärk on võita riigikogu valimised ülejärgmise aasta kevadel. Kõik vahepeal Eestis ja Eestiga toimuv on eelkõige vahend valimiseelses võitluses.

Tänagem siis poliitikuid avameelsuse eest ja laskugem korraks samale rikutuse astmele, hinnates asju eelkõige tulevaste valimiste vaatenurgast.

Üldiselt tunduvad Keskerakonna šansid palju paremad. Nende edu viimastel kohalikel valimistel Tallinnas oli muljet­avaldav. Tsiteerides Edgar Savisaart: „Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. Meie laev on hästi taglastatud, meie kurss on õige ja meile puhub pärituul.”

Tundub, et pärituule osas võib Savisaarel seekord õigus olla. Jätkuv majanduskriis ja tööpuuduse kasv peaks riigis võimul olijate populaarsust edaspidi veelgi alla kiskuma, sest „nad ei suuda ju midagi kriisi vastu ära teha” (iseasi, kas keegi palju rohkem suudaks). Eesti on tõusnud küll kindlalt Euroopa esiviisikusse, aga kahjuks mitte lubatud rikkuse, vaid hoopis majanduse languskiiruse osas. See, et mujal ka kriis on ja teistel Balti riikidel veel halvemini läheb, on rahvale pisku lohutus.

Lugedes viidatud Savisaare väga jõulist ja programmilist kongressikõnet, mis minu meelest on pälvinud avalikkuses teenimatult vähe tähelepanu ja analüüsi, näeme seal ka üsna selget plaani riigi mitmes mõttes teistmoodi valitsemiseks ning mitmeid päris veenvalt kõlavaid vastuseid praeguse kriisi valupunktide kohta. Õiged või mitte, aga ilmselt on tegu paljude selliste hoiakutega, „mida kassid (= valijad) ostaksid”.

Sündmuste loogika justkui viitab, et opositsiooni kesksel jõul jääb nüüd ainult noppida tulevane valimisvõit, mida saatus neile kandikul pakub.

Ent poliitikat pisut kauem jälginule tuleb meelde, et selliseid ootusi on olnud ka varem. Miskipärast ei ole need alati teoks saanud. Midagi on tulnud ikkagi vahele. Midagi, mis on nii palju valijate meelt muutnud, et küsitluste põhjal ennustatud puhas valimisvõit jääb saamata, asendudes lihtsalt hea tulemusega.

Kümnendi suurim valearvestus

Vaadates tagasi viimasele kümnendile tundub, et üks suurem valearvestus on olnud panus, mille Keskerakond tegi enne Euroopa Liitu astumise referendumit rahva seas justkui ka populaarsele euroskeptilisele hoiakule. Kusjuures kõik said aru, et tegu pole mingi põhimõttekindla ja hästi argumenteeritud veendumusega, vaid olupoliitilise laveerimisega.

See tekitas küllap paljudes valijates tunde, et üks suur erakond mängib küsimusega, mis on Eesti jaoks liiga tähtis, et sellega mängida. Järelikult võib see partei seada mingil hetkel enda huvid kõrgemale riigi huvidest.

Kuna tagantjärele on ilmselge, et Euroopa Liitu astumine oli Eestile ainuvõimalik tee, mistõttu isegi enamik tollaseid raevukaid euroskeptikuid on hiljem olnud päris märkamatud, siis on ka selge, et Savisaar mängis toona valele kaardile. Võib öelda, et Eesti huvide vastu.

Ehkki võimatu on täpselt si­duda selle omaaegse libastumise mõju erakonna hilisema toetusega, ei imestaks, kui see võis tulla paljudele meelde mitu aastat hiljem 2007. aasta riigikogu valimistel, kus Keskerakond ei saavutanud loodetud suuredu. Nüüd, kuus aastat pärast Euroo­pa Liitu astumise otsustamist, on samal parteil oht astuda teist korda üsna samasuguse reha peale.

Seda siis, kui Keskerakond kujuneb ainsaks suureks parteiks, kes jääb ebamäärasele ja pigem vaikselt õõnestavale positsioonile sammude suhtes, mida Eesti riik teeb euroalasse saamiseks.

Teada on Poola näide, kes ainukese Euroopa Liidu riigina suutis tänavu teises kvartalis majanduse tõusule pöörata hinnaga, et eelarve on 6% defitsiidis ja euro jääb seega Poo­lale praegu tulemata. Ent Poola majanduse suhtelisel edul võib olla muidki põhjuseid.

Ka Indrek Neivelt soovitas oma esinemises sellesuvises metsaülikoolis lasta riigi eelarve tänavu ja tuleval aastal eurokriteeriumites lubatud 3% asemel vähemasti 5% defitsiiti, et suuta teha tugevamaid samme kriisi vastu võitlemiseks.

Tundub, et nüüd on seda soovitust hilja ellu viima hakata, sest tänavune aasta on läbi ja tuleva aasta eelarve tehtud. Ning kui eurost eesmärgina loobuda teistsuguse majanduspoliitika nimel, siis peaks tekkima ka põhimõtteliselt teistsuguste tegevusrutiinidega valitsus. Õpetada praegusi mi­nistreid ja valitsuserakondi käigu pealt ümber hoolivamaks ja riiklikult sekkuvamaks oleks ebareaalne. Las nad teevad parem seda, millesse ise usuvad, siis tuleb tulemus tõenäoliselt parem kui poliitika, mida nad ise seda ellu viies ei usu. Küllap viimane, mida praegu vajame, oleks valitsuskriis majanduskriisi põhjas.

Ansipi šanss

Peaminister Andrus Ansip saab praegust eurodebatti konkurent Savisaarega võrreldes enda ka­suks käänata mõlemal juhul – nii siis, kui eurokriteeriumid täidetakse, kui ka siis, kui kriteeriumid jäävad napilt täitmata ja euro 2011 tulemata.

Mõlemal juhul on ta kangelaslikult juhtinud raskeid kärpeotsuseid teinud valitsust, kellele riigi kõrgemaid huve mitte mõistev opositsioon aina kaikaid kodaratesse loobib.

Süüdistus opositsiooni pihta, et nende lühinägelike huvide pä­rast jäigi meil euro saamata, võib riigikogu valimiste eel osutuda päris mõjusaks argumendiks.

Sellised küsimused ei kalluta parteide lojaalset valijaskonda kitsas mõttes, küll aga kõhklejaid, kelle viimase hetke otsusest sõltub selle tõelise suure enamuse saavutamine, mis tagaks puhta valimisvõidu.

Öeldakse küll, et valijate enamust saab mõjutada eelkõige praktiliste lihtsate lubaduste tulevärgiga. See võib nii olla, aga sama palju tundub Eesti valija jaoks määravat üldine usk sellesse, kelle kätte selle riigi võib rahulikult usaldada.

Kui Edgar Savisaar tahab saada 2011 peaministriks, oleks mõistlik võtta  kindel seisukoht euro küsimuses. Isegi kui see nõuab talt mõnede valitsuse sammude avalikku toetamist.