SULEV VALNER: Nohu ravimine giljotiiniga
Pole ju miski saladus, et mõne partei arvates teeb Eesti meedia neile kogu aeg liiga. Ja meie praeguses valitsuses on sellised parteid vägagi esindatud.
Kuidas seda peavalu edaspidi ära hoida, kuidas saada olukord kontrolli alla, et vähemalt rahvusringhääling kunagi ei noriks vales kohas ja tegeleks ainult õigete teemadega, nii nagu see Toompealt paistab?
Et ei oleks edaspidi sellist jama, et näiteks ETV julgeb mitte ainult kajastada, vaid lausa ise üles tõsta lossiskandaale või et Eesti Raadio nädalavahetuse vestlussaade kritiseerib täiesti häbematult ja ebakonstruktiivselt valitsusparteide tegevust.
Tundub peaaegu võimatu ülesanne, aga siiski. Lahendus on ju olemas. Mõneski edumeelses riigis nagu Venemaal ja Valgevenes tegelikus elus järele proovitud ning töötab. Parim ringhääling on see, mida juhivad poliitikud otse!
Paranoia? Kahjuks vist mitte
Seega – tulevase rahvusringhäälingu tegevust juhtiv nõukogu olgu riigikogu erikomisjon ja koosnegu ainult riigikogu liikmetest. Siis saab kõik vajalikud strateegilised otsused omavahel kokku leppida, eriti olulisi asju ilmselt ka koalitsiooninõukogus otsustades.
Siiski jääb siin skeemis veel oluline risk, et olemasolevad organisatsioonid, mis on aastate jooksul harjunud töötama lähtudes ajakirjandusliku sõltumatuse printsiipidest, ei lase end nii lihtsalt poliitiliselt juhtida. Et uus nähtamatu rindejoon tekib näiteks politiseeritud juhtorganite ja oma sõltumatusega harjunud toimetuste vahele.
Ka selle riski maandamiseks on olemas lahendus. Olemasolevad organisatsioonid tuleb lihtsalt likvideerida ja alustada nullist peale. Küll siis poliitiliselt kindel juhtkond oskab teha juba õiged uued valikud, et kõik läheks nii nagu vaja. Et oleks õiged inimesed, kes teevad õigeid saateid.
Kas eespool kirjeldatud stsenaarium on vaid minu peas sündinud paranoiline õudusunenägu? Kahjuks vist mitte.
Nimelt sellistest põhimõtetest lähtuv värske rahvusringhäälingu seaduse eelnõu on justiitsministeeriumis ka tegelikult valmis treitud ja praegu juba arutusel kultuuriministeeriumi juures loodud spetsiaalses komisjonis. Ning mis veelgi hullem: kuuldavasti on need põhimõtted olnud ka arutusel ja saanud ühel valitsuse kabinetinõupidamisel põhimõttelise heakskiidu. Vähemalt nii on kinnitanud justiitsminister Rein Lang. Ning ka kultuuriminister Raivo Palmaru vastas hiljuti riigikogus Ela Tomsoni arupärimisele, et tema isiklikult küll väga ei poolda tulevase ringhäälingunõukogu moodustamist ainult poliitikutest, aga selline oli valitsuses kujunenud seisukoht. Seega pole jutt vaid kellegi isiklikest uitmõtetest.
Umbes kümme aastat tagasi räägiti tollal erameedia eeskõnelejaks olnud Rein Langi eestvõttel “monstrumite” nimega ETV ja Eesti Raadio likvideerimisest. Õnneks lõppes see toona vaid reklaamiosakondadest vabanemisega, mis arvatavasti ei olnudki ETV ja ER-i jaoks mingi kaotus (rahaliselt küll, aga tänu sellele on jälle erameedial läinud palju paremini, kui muidu oleks saanud minna, ja see on toonud meediamaastikule ka teatava kodurahu). Seekord kuuleme minister Langi poolt, et tuleb vabaneda mingist taagast, saneerida ja selle kõige tõttu enne ühendatud rahvusringhäälingu tekkimist likvideerida äsja uhkelt oma 50 aasta juubelit tähistanud ETV ning sel aastal Eesti ringhäälingu 80 aasta juubelit tähistav Eesti Raadio.
Mõttetult suur lisakulu
Kui me räägime uue seadusega ER-i ja ETV likvideerimisest ja uuest alustamisest puhtalt lehelt, siis ühelt poolt on küsimus sellise teguviisi mõttetult suurest lisakulust ja täiendavatest riskidest. Näiteks topeltkulud seoses tegevuse lõpetamise ja siis sama asja samade inimestega uuesti alustamisega, järjepidevuse kaotamisega seotud riskid seoses õigustega tulevastele suurvõistluste ülekannetele, riskid õigustega oma arhiivides leiduvatele saadetele jne. Aga isegi kui need riskid õnnestub suuremas osas maandada, siis teiselt poolt nõuaks selline tegutsemisloogika ka oma eeldusena väga negatiivset hinnangut kogu ETV ja ER-i senisele toimimisele. Likvideerida ja uuesti alustada on ju ikka mõtet vaid selliste asjade puhul, mis praegu üldse ei toimi ja millega on kohe nii halvasti, et pole mõtet hakatagi olemasolevat parandama. Kas ETV ja ER-i praegune olukord on ikka tõesti selline, mida võiks võrrelda mõne tõelistes raskustes firmaga, nagu näiteks mõni Werol või riigi viljasalv?
Rein Langi ammu kujunenud kinnisidee järgi on see ehk tõesti nii. Teiselt poolt jälle oleme kuulnud alles hiljuti ohtrat kiitust Ilmar Raagi viimaste aastate tööle telejuhina ja pole justnagu kuulnud ka midagi halba Eesti Raadio praeguse toimimise kohta. Millele tuginedes tuleb need organisatsioonid siis nüüd kindlasti laiali saata?
Kindlasti on meil siin ka asju, mida saaks võib-olla teha paremini või efektiivsemalt. Aga lahendada üksikprobleeme firma likvideerimise kaudu on küll umbes sama mõistlik kui ravida nohu või kerget peavalu giljotiiniga.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti
