Topeltkodakondsust sarjatakse mitmel põhjusel. Kas on üldse võimalik lõhestada ja jagada kodaniku tugevat ustavust üheleainsale riigile? 19. sajandi Ameerika riigimees George Bancroft märkis, et riigid ei peaks taluma meest, kellel on kaks abikaasat, ega ka meest, kellel on kaks riiki. Seda 1849. aastal tehtud avaldust peavad mõned ka praegu kehtivaks ja tõeseks.

Ohtlikud Eesti julgeolekule?

Kas Eesti kodanikud, kes on omandanud ka mõne teise riigi kodakondsuse ja seega andnud „püha truudusvande” teisele riigile, ei ohusta sellega Eesti julgeolekut? Seda on sageli väidetud.

Eesti põhiline julgeolekuprobleem ei ole kindlasti see, et Eesti kodanikke on maailmas ülearu. Millist julgeolekuprobleemi tahab osa Eesti poliitilisi jõude siis topeltkodakondsust keelates lahendada? Kas meid ohustavad Rootsis või Kanadas elavad väliseestlaste lapsed, kellel topeltkodakondsus lubab säilitada Eesti identiteeti ja armastust oma juurte vastu? Või ohustatakse sellise retoorikaga pigem väikese eesti rahva, tema keele ja kultuuri säilimist (kus iganes me, eestlased, praegu maailmas ka ei elaks) ning ühtlasi riigi julgeolekut ja püsimist?