Toomas Paul
Sünnipäev on üks tore päev. Sünnipäevalapsele tehakse kinke, öeldakse häid soove, kõigepealt aga - siis tullakse külla. Laste puhul see viimane ei ole neile võib-olla nii oluline, aga vanematele on just pere kokkusaamine see, mis teeb päeva eriliseks.
Täna on nelipüha laupäev. Vanasti toodi sel päeval puhtaksküürit= ud kambrisse kased. Nelipühad olid suured pühad, viimased kevadiste tähtpäevade reast, suvistepühad. Tänavu on kaskedel nii väikesed lehed, et kuidagi ei anna suve mõõtu välja. Kaskedega, meiudega toa kaunistamine on samasugune kaunis komme nagu jõulukuuse tuppa toomine.
Kasvõi korraks midagi looduslikult lõhnavat ja metsa meenutavat! Ei oska arvata, kui paljud kodud täna nõnda ehitakse.
Igal juhul tähistatakse neid pühi kirikus, sest nelipühad tuletavad meelde ristikoguduse sündi. Kui kirikut on võrreldud vaimuliku emaga, siis kristlased võiksid ehk nõnda öelda, et nelipühad on ema sünnipäev. Ja ema ootab sel päeval lapsi külla.
Kui palju võiks Eestimaal olla neid, kellele kirik on ema? Kahtlen, kas saab usaldada Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel tehtud sotsioloogilist uurimistööd, mille põhjal järeldatakse, et Eestis elavad venelased on märksa religioossemad kui eestlased. Nimelt 25 protsenti mitte-eestlastest peab ennast usklikuks, eestlastest ainult 9 protsenti. Asi on ju nii, et vene keeles tähistab "verujushtshij" seda, kes suhtub positiivselt Jumalasse, eesti keeles on aga "usklik" palju spetsiifilisem mõiste, mida tarvitatakse peamiselt vabakogudustes. Meie keeli "usklik" on pigemini nn tõsiusklik ning tavalised luterlased või õigeusulised ennast nii ei nimeta.
Vello Salo on näinud hulga vaeva andmete kogumisega ning arvutanud välja, et aastatel 1945-1991 ristiti luteri kirikus ligi 180 000 inimest ja leeritati 153 380. Tunnistan, et need arvud on mõnevõrra suuremad kui julgesin loota, sest 1963-1987 oli tõeline mõõn. Vabaduse aastad on kristlaste arvu tublisti kasvatanud, nii et viimase 50 aasta jooksul on kokku ristitud 210 610 ja leeritatud 173 430. Neile tuleb aga lisada kõik enne viimast sõda sündinud, kes on jõudnud uue iseseisvuse ära oodata. Nõnda on nende eestlaste hulk päris suur, kes ristimises on kirikusse vastu võetud ja kes on konfirmeeritud, see tähendab, kes ise on kinnitanud oma soovi olla kristlane.
Nagu suures peres ikka, ei ole kõik lapsed alati koos. Neid, kes igal pühapäeval kirikus käivad, on üpris vähe. Vahel on halvustavalt öeldud, et aastatel 1989-1991 kirikuga liitumine oli buuminähtus. Kahtlemata kehtib see mõne kohta, kes lihtsalt tuli teistega kaasa. Ent enamikul tollal tulnutest oli see soov juba varem südames olnud, kuid hirm hoidis eemal. Neile ei saanud öelda: kuhu te nüüd kõik korraga tikute, aega on küll! Minu meelest oleks sobivam toda tõusulainet võrrelda paisu tagant pääsemisega. Praegu on enamus koguduste aktiivsest osast just nende esimeste tulijate seast.
ärakadunud ei ole tegelikult ka need, kes vaid harva on leidnud mahti astuda üle kirikuläve. Ristimise sakramendi tähendus ei kao ka siis, kui paistab, nagu ei oleks elus midagi muutunud. Ta on nagu seeme, mis liiga kuivas pinnases ei saa idanema hakata. Kuid ta on olemas ja ootab oma aega. Nii nagu homme ootab kodukirik sünnipäeval kõiki lapsi. Häid ja halbu. Nad on ju lapsed, oma lapsed.
