Suri ÜRO peasekretär, kelle tagasivalimisele pani veto Bill Clinton
Äsjalahkunud ÜRO 6. peasekretär (1922-2016) on seni olnud lühim selle ameti pidaja – vaid üks tähtaeg jaanuarist 1992 detsembrini 1996. Tema tagasivalimisele pani veto USA demokraadist presidendi Bill Clintoni administratsioon. Boutros-Ghali polnud mitte ainult kopti kristlasest Egiptuse diplomaat ja välisminister, vaid oli ka Araabia Sotsialistliku Liidu ehk Nasseri-Sadati- Mubaraki võimupartei eliiti kuuluv tegelane, et mitte öelda – parajalt vasakpoolsete loosungitega vehkiva seltskonna esindaja.
Tema valimine maailma tähtsaima diplomaadi ametisse toimus sügisel 1991 ehk siis ajal, mil Nõukogude ja Jugoslaavia punaimpeeriumid lagunesid. Nn. blokivälisusliikumine – mille üheks rajajaks oli Egiptuse president Gamal Abdel Nasser – oli oma 102 liikmega sel hetkel reaalsus ja lääneriigid pidasid võimalikuks vastu võtta Aafrika riikide poolt pakutud kristlast, kes oli suutnud asju ajada ka Iisraeliga. Oluline oli seegi, et eelmise mehe Aafrikast oli välja käinud Hiina Rahvavabariik (1981.a).
Läks aga nii, et Boutros-Ghali ametiaega jäid tähistama ÜRO mitmed ebaõnnestumised Aafrikas, milledest juba esimene puudutas valusalt Ühendriike – USA merejalaväelaste hukkumine 1993.aastal Somaalias. 1993 hakkas ÜRO tipp Angoola kodusõjas soosima Moskva poolt toetatuid ja kui veel 1994.aastal puhkes genotsiid Rwandas, oli ÜRO oma autoriteedi Aafrikas suures osas maha mänginud.
Külma sõja järgse maailma peaareen oli teatavasti Euroopas ja ka siin jäi ÜRO jänni. Kuni otsese toimetamiseni Venemaa huvides, mis lõi eriti välja Abhaasias ja Lõuna-Osseetias 1992-93.aastal. Venemaa hakkas seal ise rahuvalvajaks naaberriigis, mis oli vastuolus ÜRO reeglitega. Paraku seda aktsepteeriti. Kõige enam ärritas Clintoni administratsiooni ÜRO peasekretäri laveeriv käitumine Bosnia sõja päevil, kus – nagu varem Aafrikaski – ei suudetud vältida genotsiidi. Washingtoni arvates tulnuks kohe alustada Serbia pommitamist, ent sellele olid vastu Prantsusmaa ja Inglismaa. Mõistagi ka Venemaa.
1996.aasta presidendivalimiskampaania käigus teatas Clinton ühel hetkel, et ei toeta mingil juhul Boutros-Ghali tagasivalimist ja tulenevalt USA vetoõigusest saigi see määravaks. Prantsusmaa kompenseeris enda ja Boutros-Ghali poliitika lüüasaamise sellega, et moodustas prantsusekeelsete (frankofoonsete) riikide ühenduse, mille esimeseks peasekretäriks oli 1997-2002 Boutros Boutros-Ghali.
Kõik ülejäänud ÜRO peasekretärid Trygve Lie (1946-52, Norra), Dag Hammarskjöld (1953—61, Rootsi), U Thant (1961-71, Birma), Kurt Waldheim (1972-81, Austria), Perez de Cuellar (1982-91, Peruu), Kofi Annan (1997-2006, Ghana), Ban Kimoon (2007-16, Lõuna-Korea) on olnud tagasivalitud.
Neist esimene, Norra ametiühingutegelane ja poliitik, noorukina ka Leniniga kohtunud Trygve Lie valiti just NSVL ettepanekul ÜRO peasekretäriks, ent 1950.aastal, kui NSVL esindus boikoteeris Julgeolekunõukogu istungeid „vale Hiina“ esindaja tõttu, võeti seal Moskva esindaja puududes vastu otsus sekkuda Korea sõtta, mis pööras NSV Liidu Trygve Lie vastu ja too astus lõpuks tagasi. Hammarskjöld hukkus lennuõnnetusel Zambias 1961.aastal.
U Thanti taheti ka kolmandaks ametiajaks valida, ent sellele pani veto Hiina RV, kes nõudis koha üleminekut Aafrikale. Kofi Annani kiire valimise taga oli teadmine, et ta on abielus Raoul Wallenbergi sugulasega.
Hetkel ollakse ÜRO kuluaarides sel lainel, et uus peasekretär peab olema Ida-Euroopast ja naine. Leedu president Dalia Grybauskaite on juba teatanud, et tema kandidatuurile paneks kindlasti veto Moskva. Sestap on enamuse arvates hetkel suurimad šansid Bulgaariast pärit UNESCO peasekretäril Irina Bokoval (tema Ida-Euroopa konkurendiks antud ametikohale valimisel 2009.aastal oli samuti leedulanna Ina Marciulionyte, lõppvoorus egiptlanna Farouk Hosny). Madame Bokova, kes käis mullu ka Tallinnas, on lõpetanud Moskva rahvusvaheliste suhete Instituudi ja oli Bulgaaria sotside valitsuses lühikest aega välisministri kohusetäitja.
