Surmatants Venemaal
Ole sa paavst või keiser, rüütel või kõrgest soost daam, ühel hetkel astub kontmees ikka su kõrvale, haarab käest ja viib endaga kaasa. Alles olid sa suur ja vägev ning kõik värisesid su ees, nüüd aga oled murustki madalam ja lõdised ise nagu lepaleht.
Venemaal on sedasama vikatimehe rolli ammustest aegadest peale mänginud tsaar. Nii nagu surmal, on temalgi olnud palju hellitusnimesid: peasekretär, president. Isevalitseja palge ees ei või keegi end julgena tunda. Iga bojaar, ka kõige hiilgavam, võib mingil hetkel jalaga tagumikku saada ja trepist alla lennata. Ja on puhas õnn, kui ta seejuures oma kaela ei murra!
Moskva linnapea Juri Lužkovi langemine on ere näide moodsa surmatantsu kohta. Mees, kelle perekonnale kuulub Londoni suuruselt teine loss pärast Buckinghami paleed ja jumal teab kui palju varandust Venemaal, on nüüd korraga kõikidest ametitest prii. Medvedevi näoga kontmees pani talle lihtsalt käe õlale ja ongi kõik. Juba räägitakse ka kohtuprotsessist. Kuidas siis muidu, kui suurnik on juba kord kukutatud, siis tuleb tal ka pea maha lüüa. See pole mitte ainult Venemaa komme, Tudorite-aegsel Inglismaal oli peaministri karjääri loogiline lõpp tapalava. Ja neid krahve ning hertsogeid, kes kuninga käsul oma peast ilma jäid, ei jõua kokku lugedagi.
Lihtrahvas aga silmitses hukkamisele veetud õnnetut, kes veel mõned nädalad tagasi kullas ja kalliskivides läbi linna ratsutas, kõrk nagu paabulind, ning tundis haletsusega segatud heameelt. Sest keegi ju ei kahelnud, kas too tähtis nina on oma saatuse ära teeninud. Muidugi on, ja kuhjaga!
Kindla peale oli ta valitseja soosingut ära kasutades varastanud ja riisunud, rõhunud ja kurnanud. Nagu nad kõik seal ülal. Pidev vedamine aga teeb ülbeks, ja ühel hetkel vihastadki valitseja välja. Ja siis tuleb kiire kukkumine, siis heidab leegitseva mõõgaga ingel su paradiisist välja ja sa langed vuhinal alla põrgusse nagu tulekera. Päris paras, arvab hukkamist jälgima tulnud lihtne inimene ja õhkab rahuldatult, kui endise uhke vürsti pea korvi langeb.
„Süütud ohvritalled”
Sama lugu on Lužkoviga. Kes julgeks väita, et see mees pole tagandamist ja kohtu alla andmist kuhjaga ära teeninud? Nagu ka muide Hodorkovski, kellest on küll saanud vangimajas veedetud aastate jooksul midagi pühakutaolist, isegi meie armas Arvo Pärt pühendas talle oma muusika. Inimestel on ikka komme langenule kaasa tunda ja nii on ka sellistest paadunud bolševikest nagu „õilis” Buhharin või „tark” Kamenev tänu stalinlikele repressioonidele saanud vaesed kannatajad. Kroonlinna timukast Tuhhatševskist räägitakse kui õnnetust märtrist, maailmarevolutsiooni jutlustanud Trotski on tänu ühele kirkahoobile Stalini süütu ohver. Tegelikult olid ju kõik need mehed Staliniga täiesti võrdväärsed, ainult pisut rumalamad, mis neile saatuslikuks saigi.
Süüdistused spionaažis ja kontrrevolutsioonilises tegevuses, mille eest Stalin nad surma mõistis, on loomulikult jama, aga kaasa tunda pole neile küll millegi eest. Ja kes võiks vanduda, et miljardeid kokku kühveldanud Hodorkovski ei rikkunud iialgi seadust, ei pannud toime ühtegi kelmust või sigadust? Ebaõiglane on muidugi see, et teised temasarnased oligarhid viibivad veel vabaduses. Aga see ongi surmatants. Keegi ei tea, kelle vikatimees välja valib. Ja kes on järgmine. Lužkovi puhul on ju samuti selge, et kogu see tema ja ta proua hiiglaslik varandus saab olla omandatud ainult ebaausal, korruptiivsel ja küllap ka lausa kriminaalsel teel.
Ega keegi polegi selles ju iial kahelnud, seni lihtsalt nautis Moskva meer Kremli soosingut ja tegi, mis tahtis. Aga nüüd otsustas õnnejumalanna talle selja keerata – mis põhjusel täpselt, see polegi tähtis. Nüüd meenub langenule loomulikult demokraatia, nüüd muutub endine vägev bojaar korraga lausa dekabristiks ja kõneleb sõnavabadusest. Ja kui Lužkov nüüd veel ka kohtu alla läheb – ning kindla peale mõne fabritseeritud süüdistuse alusel, kuna tema tõelisi patte pole mõistlik avalikkuse ette tirida –, siis puhkevad kõik maailma head inimesed nutma, nähes, kuidas süütule vanakesele ülekohut tehakse. Ja vahest pühendatakse tema kannatustele ka mõni sümfoonia...
Surikovil on maal, mis kujutab pagendusse saadetud Menšikovi. Peetri parem käsi, Katariina I ajal aga lausa riigi tegelik valitseja, sattus uute valitsejate ajal ebasoosingusse ja kupatati talupoja reel Siberisse, kus ta peagi alandusest suri.
Surikovi maalil istubki endine kõikvõimas Menšikov lihtsas talutares ja põrnitseb tardunult enda ette. Teatud mõttes on temast kahju. Ja küllap oli ta omal kombel suur mees ja Venemaa on talle nii mõnegi asja eest tänu võlgu. Aga kindlasti polnud ta mingi süütu ohvritall. Omal ajal raius ta koos Peetriga Punasel väljakul streletside päid, nüüd on ohus tema enda oma. Tsaar otsustab. Selline on isevalitsuslik surmatants.
Meil aga jääb üle seda vaid emotsioonitult pealt vaadata ja teadmiseks võtta.
