Sellest on aga solvunud nii lihtsad inimesed kui ka arvamusliidrid. Pealkirjadest loeme, et aasta algas halva endega ning Priit Hõbemägi lausa küsib, et kas see on nüüd rahvusliku iseseisvuse kustutamise algus?

Ma ei arva, et vana-aasta õhtul hümni mängimata jätmisega nüüd rahvuslikku iseolemist ja riiklikku iseseisvust kustutama hakati. Õpetlikku on ses loos palju, me peame oma rahvuslikke sümboleid ja tavasid väga olulisteks. Me ei soovi, et neid lörtsitakse või ära peidetakse.

Samas ei ole ETV aastavahetuse programmi peaprodutsendi Karmel Killandi vabandus kõigi ees, keda pahandas või solvas Eesti hümni mängimatajätmine uusaasta südaööl, piisav. Vabandustes ja õigustustes aetakse segi kaks asja – uusaasta saabumise melu Tallinnas Vabaduse platsil ning Eesti Televisiooni saade. See, et presidendi kõne oli eetris otseülekandena, ei tähenda, et teleülekandes poleks pidanud kõlama Eesti Vabariigi hümn. Seda ei olnudki vaja mängida Vabaduse platsil. Hümn on meile uusaasta saabumisel oluline teleriekraanide ees, mitte see, et seda oleks Tallinna kesklinnas õues mängitud.

ETV programmijuhid vist kujutavad ette, et Tallinn ongi Eesti, et kõik on kogunenud Vabaduse platsile ja seal on niisugune lärm, et keegi hümni ei kuule. Mujal ei olegi nagu kedagi. Aga milleks siis presidendi kõnet oli vaja üldse ETVs üle kanda? Televaatajad Narvas, Viljandis, Tartus, Valgas, Paides, Rakveres, Pärnus või Haapsalus ei olnud sellise lärmi keskel ja ootasid presidendi kõne järel hümni, et uut aastat vastu võtta ja oma riigi auks šampanjaklaase kokku lüüa.

Võltsvabandused ei aita
See võimalus võeti meilt nüüd ETV programmijuhtide poolt ära. Võltsvabandused siin ei aita. Rahvusringhäälingu nõukogu peab kokku tulema, asja arutama ja korraldama ETV töö nii, et edaspidi ei tuleks kellelgi kiusatust hümnist meile olulistel hetkedel loobuda.

Ma väga loodan, et meie riigi sajanda sünnipäeva aasta tuleb suurejooneline, meeldejääv ning tore ning 24. veebruaril ja järgmistel aastavahetustel kostub ETV eetris ikka meie riigi hümn.