Sutrop: siin ja seal vohab keelelodevus ning toorlaenude rohkus
Suhtusin küsimusse teatud eelarvamusega, sest olin kogenud varasemate ministrite üpris erinevaid hoiakuid keelevaldkonna suhtes. Minu suureks üllatuseks leidsin vastustest palju positiivset. Eesti keelenõukogu esitas eelmise aasta lõpul eesti keele arengukava täitmise vahearuande. Aga seal toodud edusammudja murekohad jätan praegu kõrvale.
Kõige suurem muudatus keelevaldkonnas on see, et rahastamisel on üheaastaselt eelarvetsüklit üle mindud pikaajalisele valdkondlikule raha planeerimisele. Minister on kinnitanud keeleprogrammi aastateks 2016-2019. Hetkel on käsil selle täiendamine kuni 2020.aastani. Sellist asja pole Eesti riigis küll varem olnud, et eelarvet tehakse aastateks ette.
Keeleprogramm tagab stabiilse rahastuse terminoloogia, kõrgkooliõpikute, hõimurahvaste, eesti keele ja kultuuri välisõppe ning rahvuskaaslaste programmi raames. Lisaks rahastatakse teadusrahadest eesti keele ja kultuurimälu ning keeletehnoloogiaga seotud teadus- ja arendustöid.
Keeleprogrammi puhul on positiivne, et see oli juba 2016. aasta riigieelarve kujundamise aluseks.Keeleprogramm integreerib endasse ka olemasoleva eesti keele arengukava ja on selle tegevuste rahastamise aluseks. Et veelgi paremini tegevusi planeerida, on koostataval uuel eesti keele arengukaval sama struktuur nagu keeleprogrammil ja riigieelarvel, mis seisavad neljal vaalal. Esiteks eesti keele uurimine, õpetamine, õppimine ja mainekujundus. Teiseks eesti keele õpetamine välismaal. Kolmandaks eesti keele õpetamine siinsetele muulastele. Ning neljandaks võõrkeeleoskuse ja mitmekeelsuse toetamine Eestis.
Koos Eesti Vabariigi sünniga sai eesti keel talupoegade keelest kõikide eluvaldkondade keeleks. Varsti tähistame 100 aasta möödumist sellest, kui Tartu Ülikool muutus eestikeelseks ja eesti meelseks. 27. novembril 1918. a võeti vastu ajutine seadus „Riigi keele kohta,“ milles oli kirjas „Kõikides ametiasutustes ja kõikide ametnikkude juures seatakse nii ruttu, kui asjaajamine lubab, Eesti keel kui ametlik keel sisse.“ Järgmise aasta eelkonstitutsiooniline „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord“ sätestas, et „Eesti vabariigi riigikeeleks on Eesti keel“ (14. juunil 1919). Ja nii on see ka praeguses põhiseaduses. Haridusministeerium on alustanud ettevalmistusi ka eesti keele kui riigikeele sajandi tähistamiseks.
Märkimata ei saa jätta ka seda, et haridusministeerium toetas möödunud aasta lõpul Eesti Keele Instituudi mitmeid tegevusi täiendavate vahenditega ning suurendas instituudi rahastust selleks aastaks saja tuhande euro võrra. See on suur tükk maksumaksjate raha, mis paneb instituudile ka suured kohustused.
Siiski ei ole eesti keelega kõik veel nii hästi, kui me tahaks. Siin ja seal vohab keelelodevus ning toorlaenude, võõrkeelsete sõnade ja fraaside rohkus meie keeles. Kui me oleme õppinud toidukaupade puhul eelistama eestimaist, siis pole me seda teinud ärinimedega. Täiesti mõttetult asendatakse ilusaid eestikeelseid nimesid arusaamatute pool-või võõrkeelsete ärinimedega. Murekohaks on ka see, et kõigi vajalike tegevuste jaoks, olgu siis keeleteaduses või keeletehnoloogias, ei jätku ikka veel piisavalt vahendeid.
Samas on keeleprogrammi vastuvõtmisega asutud nappe eelarvevahendeid otstarbekamalt kasutama. See võimaldab vähesega ära teha rohkem suuri asju. Lõpetuseks tahan tehtu eest kiita haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonda ning kõiki selle tublisid töötajaid.
