Sutrop võimalikest presidendikandidaatidest: Martin Helme lõi enda väljaütlemistega isale kirvega selga

Reformierakond on sattunud presidendivalimiste keskpunkti. Meie avalikkus peab juba pikemat aega favoriitideks parteitut reformierakonna ministrit Marina Kaljuranda ja reformierakondlast Siim Kallast. Aga kolm on kohtu seadus. Ka vabaerakonna üks lemmikuid Jaak Jõerüüt on endine reformierakondlane. Tema kohta on sahistatud, et ta lahkus erakonnast just selleks, et saada erakondadeüleseks presidendikandidaadiks.

Erakondade ülesus ongi presidendivalimiste üks võtmesõnu. Kui president on valitud, siis ta ei saa olla enam ühegi erakonna liige. Varasem erakondlik kuuluvus hakkab aga inimestel meelest minema. Viimasel ajal räägib ajakirjandus ka Toomas Hendrik Ilvesest kui Reformierakonna presidendist. Nii see ikka polnud. Ta oli sotsiaaldemokraat, kelle valijamehed valisid. Kindlasti on ta olnud erakondadeülene president.

Hetkel ei ole meil veel ühtegi presidendikandidaati. Presidendi kandidaadi saab üles seada ainult riigikogu või valijameeste kogu. Mõlemal juhul on vaja selleks vähemalt 21 toetajat. Selleks, et asi niikaugele jõuaks, on vaja erakondadevahelisi ja -üleseid kokkuleppeid. Ja neid pole vaja mitte ainult kandidaatide ülesseadmiseks, vaid ka selleks, et parim kandidaat osutuks valituks.

Praegu on Kallas lihtsalt kuulutanud, et tema on sobiv kandidaat presidendi kohale ja asunud ennast jõuliselt tutvustama. Kaljurand on väitnud, et ta on valmis väga tõsiselt kaaluma, kui talle tehakse ettepanek presidendiks kandideerida. Vabaerakond on teatanud, et nad soovivad kohtuda Marina Kaljuranna, Allar Jõksi, Indrek Tarandi ja Jaak Jõerüüdi kui võimalike presidendikandidaatidega. Millegipärast ei ole nad avaldanud soovi kohtumiseks Siim Kallasega.

IRL ja sotsiaaldemokraadid on ka asja arutanud ja tahavad leida erakondade ülest kandidaati. Keskerakonna juht, vana kaval rebane Edgar Savisaar ei ole veel midagi öelnud. Kindlasti ei taha ta lasta end kandidaadina üles seada, et valimised kaotada. Ta tahab ajalukku minna võitjana. Tema suurvõit erakonna esimehe valimistel annab talle selleks head võimalused. Talle on kasulik pigem toetada sobivat presidendikandidaati, kes osutuks ka valituks.

Kurioosne on aga EKRE olukord. Martin Helme lõi oma isale Mart Helmele kirvega selga, kui ta kuulutas, et Marina Kaljurand ei sobi vereliini pärast presidendiks. Ilmselt ei tulnud tal meeldegi, et neil endil on sama vereliin. Kuidas nüüd EKRE saaks hakata taotlema oma esimehe presidendikandidaadiks üles seadmist?

Kui aga võrrelda omavahel Kallast ja Kaljuranda, siis nendega on nii nagu laulus Tihemetsa Tiinast – neist rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on neil ka väikesed vead.

Mõlemad on orienteeritud ja avatud suhtlusele kogu maailmaga. Kallasel on rohkem kogemusi Euroopa koridoride rambivalguses. Kaljurand on aga suursaadiku, välisministeeriumi tippametnikuna ja nüüd välisministrina samavõrra asjadega kursis ja ennast igati tõestanud. Kallas kannab oma 10 miljoni risti, kuigi kohus on ta kõigist süüdistustest vabastanud. Kaljuranna koorem on aga tema vene päritolu, mis tegelikult ei olegi koorem, vaid meie suur võimalus.

Meie rahvuslus on keeleline, me võtame hea meelega endi hulka kõik, kes eesti keele ära õpivad. Kui eesti keel on omandatud veatult ja kaunikõlaliselt ning inimene ise on ka täiesti eestimeelne, siis ei saa me paremat presidenti omale tahtagi. Selliselt presidendilt võime oodata suurt eri rahvusi ja kogu ühiskonda ühendavat rolli.

Vaja on suurt tarkust ja läbirääkimiste kunsti, et leida Eestile parim president, keda toetab meie poliitilise spektri enamus ja keda rahvas presidendina armastab.