Sutrop Yana Toomi intervjuust: igast lausest õhkub kremlimeelsust, sellist mõtteviisi püüti eestlastele sisendada okupatsiooni vältel
Üks põhilisi vahesid eestlaste ja siia saabunuid juurteta venelaste vahel ongi see, et eestlastel on pikk ajalooline mälu. Sisserändajatel ja nende poegadel ning tütardel aga igasugune ajalooline mälu puudub. Yana Toom on selles mõttes üpris tüüpiline mitte-eestlane, kui ta ütleb, et „me ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis 1944. aastal oli. Oli mis oli, elame edasi.“
Jah, sellist mõtteviisi püüti meile sisendada kogu nõukogude sõjalise okupatsiooni vältel. Eestlasi püüti muuta ajaloota ja mäluta rahvaks, et meid orjastada ja venelasteks ümber rahvastada. Aga eestlased ei murdunud, me säilitasime oma ajaloolise mälu. Ja esimesel võimalusel heitsime orjuse ahelad. Nüüd tuleb aga proua Yana Toom ja jutlustab jälle seda, unustage ära oma ajalugu, hakkame koos elama. Narva taksojuhi näitel jutlustab ta seda, et ka eesti keelt pole vaja, milleks lihtsale inimesele eesti keel, tema tahab vene keeles omale igapäevast leiba teenida.
Ja on otse loomulik, et eestlane ei taha sellisesse linna oma jalga tõsta, kus keegi ei saa aru kõige lihtsamatestki eestikeelsetest väljenditest. Olen Narvas käinud ja võin kinnitada, eesti keeles tänaval tee küsimine on täiesti mõttetu. Inimesed naeratavad küll sõbralikult, aga see on ka kõik. Yana Toom aga teeb kõik, et Narvas keegi eesti keelt ei õpiks. Selle asemel, et oma autoriteeti kasutada ja öelda, et õppigem eesti keel ära, ütleb ta ikka, et milleks lihtsale inimesele eesti keel. Ka oma lastes ei ole ta eestimeelsust kasvatanud. Uhkusega kirjutab ta, kuidas tema lapsed end Peterburis koduselt tunnevad, sest seal on tänavatel ja majadel venekeelsed sildid. Sellise poliitika eesmärk on, et ka siin oleksid venekeelsed sildid, et eestlastelt võtta nende kodumaa ja see ikkagi venestada.
Yana Toomi suhtumine, et ärge suruge peale eesti keelt, „kõik räägivad siin 20 aasta pärast ühte keelt“, võib tähendada mitut asja. Võimalik, et see ühine keel on täiesti risustunud eesti keel, võimalik, et hoopis inglise keel ja kolmas võimalus on Kremli käsilaste unelm. Kõik räägivad siin ainult vene keelt. Ei ole vist suur saladus, et see vene keel, mida pursivad ümberrahvustatud eestlased ja nende mõjul ka siinsed venelased, oleks nii risustunud ja halb, et Venemaa venelased suhtuksid sellisesse vene keelde suure põlgusega. Lingvistidel oleks muidugi huvitav sellist keelt analüüsida.
Yana Toomi venestamisprogrammi oluline sõnum on väljaütlemistes, et ei haridus- ega kultuuriministeeriumis tohiks olla poliitilisi ministreid. Ilmselt peaksid need olema alati ja igavesti kremlimeelsed ametnikud, kes kustutaksid eestlaste ajaloolise mälu. Nagu ütleb selle kohta Yana Toom: „ja olekski kord majas“. Talle ei meeldi eestlaste rahulik suhtluskultuur. Ta soovib, et meie televisiooni jutusaated oleksid sellised nagu Venemaal. Talle ei meeldi, et „räägitakse viisakalt, rahulikult, igavalt.“ Talle ei meeldi eestlaste rahvuslik iseloom, ta soovib, et me oleksime nagu venelased.
Yana Toomi eriliseks põlguse objektiks on eestlaste vanamoodi rahvuslikud kombed, meie talukultuur. Ta ütleb „Sorry, meil ei ole talu. Pole kunagi olnud“. Kui pole olnud, siis tuleks aktsepteerida seda, mis Eestis on olnud, mis eestlastele on oluline, aga selle asemel soovib ta, et me unustaksime oma juured, et me oleksime ilma minevikuta olendid, keda oleks kerge manipuleerida.
Eestlased ei soovi, et okupantidena siia saabunud inimesed ja nende järglased ära läheksid. Aga me ei unusta mitte kunagi seda kurja, mis meiega on tehtud. Mõrvu, küüditamisi, raamatute ja kodude ja perekondade hävitamist, meie linnade pommitamist, noorte poiste sundmobilisatsiooni okupantide armeesse. Me ei unusta seda kunagi, aga me oleme valmis andestama. Nii nagu sakslastel kannavad kollektiivset süüd natsirežiimi kuritegude eest, nii kannavad ka okupantidena siia saabunud inimesed kollektiivset vastutust okupatsiooni kuritegude eest. Leppimiseks peaksid sisserändajad kõigepealt teadvustama, mis kurja nõukogude režiim siin korda saatis. Mis oli siia saabunud inimeste roll eestlaste ja eestluse hävitamisel? Kui see on teadvustatud, siis tuleks kollektiivselt andestust paluda. Eestlased on väga leplik rahvas. Me oleme valmis andestama, aga mitte kunagi unustama.
Yana Toomi kremlimeelsus paistab intervjuust igalt poolt välja. Ta muudkui õigustab, et ta Kremli peremeeste ülesandel käis juba mitmendat korda Süürias, et aidata kaasa kuritegeliku Assadi režiimi legitimeerimisele. Ta peab väga rumalaks, et Euroopa Liit on valinud Süürias poole, kes ei ole Kremli õnnistusega Assadi juhtimise all. Aga pool tulebki valida ning demokraatlik Õhtumaa ei saa kunagi valida kurjuse poolt.
