Laagrites elavad põgenikud sõltuvad täielikult ÜRO toiduprogrammi ja rahvusvaheliste vabaühenduste toetusest. Enamik Liibanoni põgenenud inimesi on vaesed, kes lahkusid Süüriast igasuguse sissetuleku ja varanduseta. Ma usun, et hakkame nägema rohket nälgimist juba kuu kuni kahe jooksul. Talv võtab peagi võimust ja Liibanoni saabuvate inimeste olukorda võib kirjeldada katastroofilisena. Neil pole süüa, aga neil pole ka sooje riideid ega tekke, millega end katta. Kõigil pole isegi peavarju ja nad on sõna otseses mõttes vihma käes.

Kui palju need inimesed suudavad üldse enda jaoks ära teha? Kas neil on võimalik laagrist näiteks välja minna?

Enamik inimesi ei saa neile määratud piirkondadest väljapoole liikuda. Suuremas osas Liibanonis kehtib terava julgeolekuolukorra tõttu kella kaheksast õhtul komandanditund. Ebaturvaline keskkond muudab väga raskeks ka töökohtade leidmise. Liibanon on praegu majanduslikult üliraskes olukorras ja üle miljoni inimese lisandumine üksnes süvendab seda. Nii viibibki suurem osa inimesi oma piirkondades ja ootab abisaadetisi.