Suurkujurikas iseseisvusaeg
Eesti iseseisvumine maailmasõja ja revolutsiooni tormides lõi poliitikamaastikul sootuks uue olukorra. Juba monarhia langemise järel 1917. aastal tekkis otsekohe hulk parteisid ja poliitikute hulgas hakkasid nüüd tooni andma parteide juhid.
Erimeelsused süvenesid siis, kui iseseisvus oli kätte võidetud. Riigikogu valimistel 1923. aastal esines oma nimekirjaga 26 erakonda, rühmitust ja liitu. Poliitikasse pürgivate õnneküttide arvu vähendamiseks võeti 1926. aastal vastu valimisseadus, mis kehtestas 50 000 marga suuruse kautsjoni, mille erakond kaotas, kui ta ei ületanud 2% künnist. Ühiskonnagruppide erihuvide suur lahknevus ja erakondade rohkus tingis ägeda valimisvõitluse, mida hakati nimetama lehmakauplemiseks. Käsikähmlust tuli siiski haruharva ette.
Eesti Vabariigis andsid enamasti tooni need poliitikud, kes olid tuntud juba tsaariajal. Esimene iseseisvusaeg oli liiga lühike selleks, et poliitikute põlvkonnad oleks jõudnud vahetuda. "Kaks suurt" – Päts ja Tõnisson – jäid konkurentsitult tippu edasi. Sinna kuulus veel Vabadussõja sangar Johan Laidoner ja Päästekomitee liige ning Pätsi Ajutise valitsuse asepeaminister Jüri Vilms.
Poliitiliseks geeniuseks nimetatud Vilmsi paljulubavalt alanud karjäär katkes 29 aastaselt vägivaldse surmaga Soomes 1918. aastal. Tema hukkumise-hukkamise versioone on mitu (tapeti sakslaste või soome valgete poolt poliitilistel põhjustel, tapeti röövimise eesmärgil, kukkus läbi jää), ent ükski neist pole lõpuni tõestatud. Vilmsi karismaatiline isiksus ja väidetav märtrisurm sakslaste käe läbi (see oli ametlik versioon) tõstsid ta rahvuslike suurmeeste panteoni juba Vabadussõja ajal.
Kandidaatide nimekirjas on kõik demokraatia ajajärgu valitsusjuhid, ainult Ado Birk on puudu. Päts oli peaminister seitse korda, Jaan Teemant neli, Tõnisson kolm, Otto Strandman kaks, Friedrich Akel, Birk, Kaarel Eenpalu, Jüri Jaakson, Johan Kukk, Ants Piip, August Rei üks kord. Kõik nad olid tuntud poliitikud, ent suurmeeste hulka nad kõik vaevalt mahuvad.
Väljapaistev riigimees oli Tööerakonna juht Otto Strandmann, kes põlgas reklaami ja eneseupitamist ning on seetõttu jäänud vähemtuntuks. Ta kujundas 20. aastail valitsuse uue majanduspoliitika. Vangistamisele ja küüditamisele 1941. aastal eelistas Strandman vabasurma kodumaal.
Eesti sotsialistide seas oli palju tuntud tegelasi, nagu Mihkel Martna, keda on peetud eesti sotsiaaldemokraatia isaks, samuti Karl Ast, Johan Jans, Aleksander Oinas, ent nende esinumbriks võib siiski pidada August Reid. Ta oli Asutava Kogu esimees ja riigivanem, välisminister ja saadik Moskvas Eestile saatuslikul ajal. 1940. aasta juunis kavandas Päts teda uue valitsuse etteotsa, ent Zhdanov polnud nõus. Koos abikaasaga, kelleks oli tuntud ooperilaulja Therese Rei, õnnestus tal põgeneda Rootsi. Paguluses moodustas Rei nn Oslo valitsuse, mis sai Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjaks.
1934. aasta riigipöördega alanud vaikiv ajastu ei soosinud eredate isiksuste esiletõusu. Karjääri tegid peamiselt Pätsi poolehoidjad ja Põllumeestekogude tegelased. Tolle aja poliitikute seas paistab silma Kaarel Eenpalu (Einbund), keda on nimetatud Eesti politsei isaks. Sise- ja peaministrina oli Eenpalu autoritaarse korra peamisi arhitekte, ta oli veendunud, et parlamentarismiga "ei tohi liialdada" ja demokraatia peab olema "juhitav". Vastamata on küsimus, kas oli ta Pätsi käskude eeskujulik täitja või hoopis hall kardinal, kes hoidis ohjes nii presidenti kui riiki. Võimeka organisaatorina korraldas Eenpalu nimede eestistamise, kodukaunistamise, Eesti lipu ja rahvarõivaste propageerimise, raamatuaasta ja muid kampaaniaid. Nõukogude baaside ajajärgul saatis Päts tülikaks osutunud Eenpalu 1939. aastal erru.
Eesti Vabariigi esimese perioodi viimaseks peaministriks sai juuraprofessor akadeemik Jüri Uluots, kes oli tõhusalt tegutsenud noore riigi põhiseadusliku korra kujundamisel. Uluots võttis valitsusse ka opositsioonitegelasi ja temalt oodati samme demokraatia taastamise suunas. Uluotsa valitsus astus tagasi 16. juunil 1940 kui Molotov nõudis Eestilt Moskva-meelse valitsuse moodustamist. Ta oli rahvusliku opositsiooni keskne kuju Saksa okupatsiooni ajal. 1944. aastal kutsus ta üles kaitsma Eestit Punaarmee sissetungi vastu ja nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse.
Eesti poliitilise juhtkonna käitumine 1939 -1940. aasta kriisiolukorras ja kapituleerumine vastupanuta on jätkuvalt mitte üksnes akadeemilise arutelu vaid ka avalikkust poleemika objekt. Riigijuhtide aadressil öeldud karmide hinnangutega võib nõustuda või mitte. Tõsiasjaks jääb aga see, et riigi ja rahva elusse puutuvaid ülitähtsaid otsuseid langetati kitsas ringis. Tolle aja Eesti ühiskonnategelaste isiklik saatus oli traagiline - suur osa neist leidis haua GULAGis, osa päästis end põgenemisega Läände.
