SVEA TALVING: Ettevaatust, patsient!

Tund ja veerand, tund ja poolteist on möödas mitu kuud ette määratud vastuvõtuajast. Arsti ei tule. Ah olevat lõikusel? Noo-jaa. Hiljuti oli lugeda, et eraarstid plaanivad trahvida neid, kes vastuvõtule ei tule. Aga mida teha siis, kui asi on vastupidi, ja arsti pole näha?

Niimoodi mõtsikledes istuvad nad seal järjekorras. Patsiendid. Enamasti pensionärid. Oodaku, sest nende aeg ei maksa. Neid peetakse seniilseks, kui nad midagi ütlema lähevad.

Kui arst lõpuks lõikuselt tuleb, võtab ta eelisjärjekorras vastu haigemaja hommikumantlis patsiendid. Siis saabub pensionäri kord. Kas ta läheb kabinetti ja ütleb, doktor, te raiskasite minu aega poolteist tundi? Ei ütle. Meie pensionärid on veel eestiaegse kasvatusega. Lisaks teavad nad, et patsient peab ka Eesti riigis olema madalam kui muru. Sest patsient on ikka veel ühik. Vähemalt klienditeeninduse mõistes.

Üks pensionär küsis, kas minu arvates on arstijärjekordadel mingi mõte ja loogika. Et kui ta 1. juulil läks tegema südame kardiogrammi, kutsutakse ta 5. augustil (loe endiselt 5.augustil!) vastust saama. Retsepti ka.

Kui see ei ole maksumaksja raha raiskamine, siis mis see on? Ja pensionär, on see mõni väärtus, kui parajasti pole valimisi?

Siis kutsuti see pensionär pärast hiljutist vähilõikust onkohaiglasse kontrolli. Helistas vastuvõttu telefoniga. Kolm päeva. Kogu aeg oli telefon kinni. Võttis siis jalad selga ja läks isiklikult registratuuri. Imet küll, seal töötab neli või viis naist. Ja neist ei saanud telefoniga kolme päeva jooksul jagu? Sest süsteem on kõike muud kui patsiendisõbralik.

Pensionärist patsiendil pole kaevata kuhugi. Meie, terved, nendest muredest midagi ei tea, sest põrkame harva haiglaprobleemidega kokku. Kogu aktiivsusega, millega Eestis kolmas sektor siiski tärganud on, pole meil tegelikult patsiendiaktiivsust. Pole patsiendikaitset. Formaalsed ühingukesed välja arvata.

Aga kuidas siis muuta süsteemi, kus arstil on vastuvõtt, kabinet on tühi, ja ukse taga istub kakskümmend inimest?

See on pigem töökorralduse ja suhtumise probleem. Haigemajja sattunu tunneb end tihti hurdakoera staatuses, kes ei lase arstil või vastuvõtutädil rahus tööd teha ja kellel pealegi küljes silt “Ettevaatust, patsient!”. Ja hoidku alt, kui ta veel klähvib!

Kui haigemaja oleks pank või kindlustusettevõte, saadaks ta patsiendile küsitluslehe. Kui pikk oli ooteaeg? Kuidas teenindusega rahule jäite? Kas teid teenindati sel kellaajal, mil oli vastuvõtuaeg? Korjaks vastused kokku, arutaks need läbi. Ja võtaks midagi ette inimese heaks.