SVEA TALVING: Iga hinnaga tähtede poole
Rohkem kui kunagi varem olen kuulnud murelikke jutte ühe Tallinna eliitkooli õpilastest, kes lõpueksamite palavikus ei saanud muidu hakkama kui vaid ergutite abil. Uinumisvastaste tablettidega sai võita õppimiseks aega. Erguteid võeti ka vahetult enne otsustavaid eksameid ning siis juhtuski see, mida oli arvata – eksamil oli pea kui vatti täis ning kui proovitest ennustas tulemuseks 90 palli, siis reaalsuseks sai vaevu 50.
Kahju, et ergutite tarbimise kohta veel statistikat pole. Loota on, et ehk millalgi hakatakse uurima eksamisessioonil rahustite tarbimist. Aga kardetavasti alles siis, kui mõni õppur-lõpetaja kogemata üleannuse tarbib ja halvemal juhul ära sureb.
Nüüd on nii ergutitega kui oma organismi jõul gümnaasiumi lõpetanutel selja taga ka ülikooli sisseastumine. Tuhandete noorte väljajäämine Tartu või Tallinna kõrgkoolidest on noore inimese silmis alles pool õnnetust. Tõesti, tasulises ülikooliõppes õppimiseks pole lihtne hankida kümneid tuhandeid kroone aastas. Meil pole ka seda mõtteviisi, et töötan mõnda aega, kogun raha ja siis õpin. Ja pole õieti ka, millest koguda. Õppelaen on samuti kesine ja mitu aastat olnud samal tasemel ning kes seda laenu nii väga tahab pea peale koguda.
Teine pool õnnetust on aga see, et ülikoolist väljajäämine näib paljudele maailma lõpp, sest üksnes saavutustele orienteeritud noortesse pole süstitud piisavalt eneseusku. Ja nende maailm variseb kokku kui esimese ropsuga tähtede poole ei pääse. Aga ühiskond just sedasorti suhtumist noortele serveerib.
Saavutamine on ainus mudel. Mõnigi gümnaasiumilõpetanu, normaalne ja tubli noor ei julge enam endisele õpetajale silma vaadata, sest kogu lõpueksamite palavikulise aja kõlas õpetajate paine: meil on eliitkool, teie sissesaamise koefitsiendist sõltub meie kooli nimi ja au. Noored inimesed on mulle rääkinud, et nii köeti klassis massipsühhoosi, mida õhutas takka nende endi teadmine: mina pean olema parem kui sina. Mina pean suutma.
Ja vanemad aktsepteerivad seda. Nii need ergutid mängu tulidki. Iga hinna eest tähtede poole, ükskõik, mis see maksab, näiteks tervisele.
Lapsed ei kasva sugugi üles teise malli järgi kui meie ise neile ette näitame. Malliks on iga hinna eest saavutada, meeletu ajapuuduse ja ebanormaalselt suure koormaga.
Lapsed märkavad seda. Nad ei pälvi vanemate heakskiitu siis, kui nad lihtsalt “on”. Sest tavaolukorras toimetulek ei vääri tunnustust. Kogu aeg peab tähelepanu püüdma millegi erilisega. Teate ju seda: “Kuidas sul koolis läks?” “Hästi?” “No kas hindeid ei saanudki?” Ka siit lähtub-nähtub, et laps on koju oodatud ainult võite tooma, ainult saavutustega.
Kui hindeid ei saanud, siis mis see laps seal koolis siis tegi. Suhtles kaaslastega. Tuli keerulises olukorras hästi toime, julges õpetaja ja pinginaabriga rääkida ebameeldivatest asjadest. Võibolla saavutas laps õpetaja-õpilase suhetes olulise läbimurde. See pole ju midagi? Ja siis, mõned kuud hiljem ujub nagu äkki välja, et peale hinnete saamise on lapsel koolis ka mured. Näiteks läbisaamisel kaaslastega. On tekkinud madal enesehinnang, kadunud eneseusk.
Ma ei taha öelda, et lastelt, noortelt või täiskasvanutelt ei tasu soovida saavutamist. Kuid käivituda võib ka stsenaarium number kaks. Ehk kui ei pääsenud kõrgkooli sisse, tuleb olukord rahulikult ümber hinnata. See ei ole veel noore inimese häving. Aga just noorel inimesel pole seda elukogemust ja arusaamist. Ja just vanemad ning lähedased, aga miks mitte ka kutsenõustajad peaksid aitama tal aru saada sellest, et kui oskad õigeid järeldusi teha, ennast hinnata ja mitte ala- ega ülehinnata, avaneb su ees ka järgmine uks või tee.
Tavalist ametit ei tasu häbeneda. On mõttetu lasta noorel tekitada arusaamist, et kui esimene ihaldatud täht pole ettenähtud malli järgi käes, võrdub see läbikukkumise ja kaotatud eneseusuga. Kuid tõsi ta on, et raske on koolilõpetamise vanuses lastel otsust teha. Ning me ise propageerime, et tavaline amet, mille noor inimene leiaks kutseharidussüsteemi kaudu, pole mitte midagi väärt.
Kutseõppe süsteem on täitsa olemas. Ja kui paljud on leidnud alles pärast seda õige eriala kõrgkoolis. Häda on, et ametiõpe ei paista välja, sest ta ise ei hüüa korralikult. Ja väljapoolt näibki, et kutseharidussüsteemi teavitamisel on meil paras auk. Üks ametimess Teeviit kevaditi seda auku ei korva. Rakendus- ja ametikoolid, mis iganes, peaksid noori kutsenõustamiskabinettide abil aasta läbi püüdma, aga praegusel hetkel tegema kõrgkoolidest väljajäänutega lausa personaalset tööd.
Suhtumine iga hinna eest tähtede poole ei loo niivõrd kihistunud ühiskonda, vaid ühiskonnas kihi, kelle pärast me nii väga mures oleme. Kõik sellepärast, et ei olnud julgust erineda väljakujundatud standardist. Aga pole ju raske lapsele öelda, et sa oled tore ja tubli just sellisena nagu oled. Ja kiirusta aeglaselt, sest terve elu seisavad veel võimalused ees. Selle asemel, et nõuda iga hinna eest ainult võite ja saavutamist. Just valed ja ülepaisutatud lootused tähendavad eneseusu kaotust ja suurt pettumist.
