SVEN AZOJAN: Kohalolek on kingist tähtsam
Ja lähedased, nemad kah veel… Kingitused – mida, kellele ja kust? Ah ämm? Nii, mis tema eelmisel aastal mulle kinkis? Jälle kootud sokid, juba seitsmes aasta järjest. Selge, kingin mingi odava lõngatoki, et ta saaks ka kaheksandal ja üheksandal aastal taas mulle sokke kududa. Talle pole ju rohkemat vaja. Ja vanaema? Lahe DVD, mulle see märulifilm meeldib, kindlasti meeldib ka talle, mis sest, et ta teksti lugeda ei näe, see-eest on ju film põnev ja kiire.
Andku mulle nüüd andeks need, kelle tundeid ma praegu solvasin, kuid kahjuks paljud minu kaasplaneetlased lähtuvadki lähedastele kinki valides just sellistest kriteeriumidest. Aga jõulud? Kas sellel ajal ei ole hoopis teine tähendus? Midagi sügavamat kui lihtsalt mammona kuhi kuuse all või uhke ja ülepakutud pidulaud „katku ajal”?
Mis meist on saanud? Robotid, töönarkarid, üle laipade astujad? Ikka edasi, uhkema maja ja auto nimel… Tunded – ah, kellele neid vaja on! Mis sest, et pole oma vanemaid juba vähemalt pool aastat näinud, sest ei ole aega neid külastada. Töö, töö, töö, oh mis õnnis vabandus. Mis sest, et me ei veeda aega oma pere keskel ja meie lapsed on meieta suureks kasvanud! See-eest on ju perel raha, mille eest saab jälle asju osta, kuid kas ka südamesoojust? Kindlasti mitte!
Mis on siis jõulud? Jättes kõrvale usuteema, mis ju tegelikult nende pühade aluseks ongi, võiksime mõelda sellele, et see aeg võiks, ei, peaks kuuluma vaid meie lähedastega koos viibimisele.
Tõeline kojujõudmine
Pole tähtis, kas jõuluvana kingikotis on sulle määratud käpikupaar või hoopis ämma kootud villased sokid. Tähtis on, et need kingitused on tehtud sulle soojast südamest ja tänutäheks selle eest, et oled lihtsalt olemas. Võib-olla sa tõesti ei kanna neid kudumeid ja nad jäävad kauaks ajaks su kappi seisma, kuid ühel jõuluajal – annaks kõige vägevam, et selline jõuluaeg on su elus võimalikult kaugel – võtad sa nad kapist välja, naeratad härdalt ja meenutad inimest, kes sulle sellise kingituse tegi.
Alles siis saad ehk aru, et kingitus oli tehtud selleks, et sinust hooliti ja et sa jaheda talveilmaga oma käsi või jalgu ära ei külmetaks. Võib-olla just siis tahaksid sa seda inimest kallistada ja talle aitäh öelda, kuid kahjuks ei ole see siis ehk enam võimalik.
Tagantjärele oleme me ju ikka targad, kuid ehk oleks aeg olla tark ka tänases päevas?
Näita välja, et lähedased inimesed on sulle kallid, sest tegelikult armastavad nad sind just sinu enda, mitte sinu varanduse ja/või kingituste pärast. Kingitus on vaid ese, millel ei ole tegelikku väärtust, sina ise oled oma lähedaste kõige suurem väärtus.
Aga võta teadmiseks, et mida odavam on su hing, seda kallim peab olema sinu tehtav kingitus. Ma ei varjagi, et selle lause kirjutasin suure ja halvustava irooniaga.
Leia aega koju jõudmiseks, kas siis sõna otseses või hoopiski kaudses tähenduses!
