Et mõista, miks Narva uued energiaplokid Eesti energiajulgeolekule midagi ei lisa, tuleb esmalt anda sisu energiajulgeoleku mõistele. Kõva julgeoleku mõttes ei arva ilmselt keegi, et koondada kogu Eesti elektritootmine ühte hiiglaslikku rajatisse idapiiri vahetus läheduses oleks parim mõeldav lahendus. On elementaarne tõsiasi, et üle riigi hajutatud tootmine on sõjalise ründe, looduskatastroofi või sabotaažiohu mõttes mitu korda turvalisem. Aga loomulikult pole militaarlöök ega füüsiline diversiooniakt kaugeltki kõige tõsisem oht, mis meie energiajulgeolekut ähvardab. Kui elektrijaama füüsiline kaitstus kõrvale jätta, võib energiajulgeolekut vaadata kolmel eri tasandil.

Et lamp laes põleks

Esimeses ja kõige kitsamas mõttes tähendab energiajulgeolek elektritarbija kindlust, et pärast lüliti vajutamist lamp laes ikka kindlasti põlema läheb. Selles tähenduses pakuvad põlevkivijaamaga võrdset turvalisust mitmed mitu korda odavamad lahendused.

Lihtsaim viis on teiste regiooni riikidega töökindlate ühenduste rajamine – protsess, mis praegu käib koos gaasil ja/või vedelkütustel töötavate avariijaamade loomisega. Üks selline elektrijaam hakkab Eleringil valmima, neid võiks rajada veel. Kogu Vene ohu eest hoiatava retoorika juures on kõige iroonilisem, et võrgu stabiilsust ja sagedust ei taga ka praegu mitte Narva põlevkivijaamad, vaid veel aastakümneid ühendatus Loode-Vene võrguga.

Teises tähenduses mõistame energiaturvalisuse all seda, et turul on piisavalt mõistliku ja kättesaadava hinnaga elektrit. Seda, et põlevkivielektri hind ei ole tulevikus tõenäoliselt konkurentsivõimeline, on valmis möönma isegi paljud energiaturvalisuse apologeedid, rääkimata Eesti Energiast ja riigikontrolli ekspertidest. Niisiis eksisteerib arvestatav risk, et pea miljard eurot maksvad energiaplokid seisavad tulevikus suurema osa aega jõude.

Ühtlasi vajab jaam regulaarset hooldamist ja koormab sellepärast tarbijat rahaliselt isegi elektrit tootmata. Kui õnnestukski põlevkivielektri hinna konkurentsivõimetusest kuidagi mööda vaadata, siis tuleks püüda ausalt vastata küsimusele: kas põlevkivi ahju ajamine on uue jaama kasuliku tööea ehk järgmise neljakümne aasta jooksul parim viis meie rahvuslikku maavara vääristada?

Hinna mõttes on konkurentsivõimelised eelkõige need energiaallikad, mille CO2 koormus on väiksem. Kuna Eestis tuumaenergia tootmine ei ole nähtavas tulevikus realistlik ega ilmselt ka poliitiliselt vastuvõetav, siis peaksime eelkõige keskenduma taastuvenergiale ja investeerima jaamadesse, mis toodavad elektrit taastuvatest allikatest. Tuule, aga teatud piirini ka päikese puudust ei ole Eestis ette näha.

Lisaks CO2 kvoodimüügi rahale toetatakse uue energiaploki rajamist ka Eesti maksumaksja rahast, suurendades Eesti Energia aktsiakapitali sel aastal 150 miljoni ja järgmisel aastal riigieelarve eelnõu kohaselt 200 miljoni euro võrra. Kuna vabariigi valitsuse liikmed on tunnistanud, et projekt ei ole majanduslikult tulus, siis peaks riigi tugi kvalifitseeruma ühemõtteliselt riigiabina. Riigiabi vajab Euroopa Komisjoni heakskiitu, mida Eesti valitsus ei ole taotlenud.

Mõistlikum olnuks suunata Eesti Energia aktsiakapitali suurendamiseks kasutatud raha võrguettevõtte Elektrilevi toetamiseks. See aitaks tarbija jaoks ohjeldada võrguteenuse hinna kasvu ja kasutada CO2 kvoodi müügist laekuvaid vahendeid selleks, et võtta tarbija õlult oluline osa taastuvenergiatasust.

Hajutatud tootmine

Kolmandaks: üldises ühiskondlikus plaanis tähendab energiaturvalisus sedagi, et elektritootmise keskkonnakoormus on vastuvõetav ja et kaasnev sotsiaal-majanduslik mõju on avaliku huviga kooskõlas. Omamaistest energiaallikatest on Eestis peale põlevkivi suuremahuliselt kättesaadavad tuul ja puit, mis on põlevkivist puhtamad allikad.

Kui investeeriksime põlevkivijaamade asemel näiteks kohalike elektri- ja küttejaamade ehitamisse, siis looksime peale energiatootmise hajutamise ka tunduvalt rohkem uusi töökohti seotud valdkondades, näiteks metsanduses. Samuti võimaldaks kohalikud elektri- ja küttejaamad kasutada asulate kütmiseks ka elektritootmisel tekkinud soojust, millest Narva põlevkivijaama puhul oluline osa lihtsalt jõkke lastakse.

Oluline on teada, et elektri- ja küttejaamade investeeringuid saanuks toetada samast CO2 kvoodi rahast, millega finantseeritakse Narva uute energiaplokkide ehitust. Erinevalt põlevkivijaamadest ei vajanuks need investeeringud lisaraha maksumaksja ja elektritarbija taskust. Erinevalt Narva jaamast asuksid need laiali üle Eesti ja seega oleks neid oluliselt keerulisem süsteemina rivist välja lüüa.Elektri- ja küttejaamu saaks rajada samas elektrilises võimsuses nagu praegu rajatav põlevkiviplokk.

Nagu valitsusele, nii olid kõik need tõed ammu teada ka opositsioonile. Olen ka ise pea kõigest eelöeldust varem kirjutanud (näiteks pooles tosinas eri maakonnalehes tänavu märtsis-aprillis). Kui vaadata valitsusliikmete ärritust ja seda, millise innuga püüavad ministrid nii riigikontrolli kui ka parlamendiopositsiooni süüdistada Eesti julgeolekuhuvide õõnestamises, tekib vägisi kahtlus, et nende soov on hoopis juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et kahest hanke tingimustele mittevastavast pakkumisest on seadust rikkudes valitud kallim, ja hiilida mööda küsimusest, mis olid selle motiivid.

Sven Mikser, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees