Üks Liibanoni kodusõdade ja kriiside põhjusi on tema elanikkonna usulis-kogukondlik killustatus. Liibanoni mägi oli sajandeid varjupaigaks tagakiusatud lahkusulistele – nii Maroniidi kristlastele kui ka Ismaili sˇiiitidest eraldunud druuzidele. Kui Euroopa võitjariigid pärast esimest maailmasõda Ottomanide valdusi jagasid, langesid tänased Liibanoni ja Süüria alad Prantsuse mandaadi alla. Prantslased nägid kristlaste asualas sillapead Lähis-Itta ja otsustasid loodavat riiki laiendada, andmaks keerulise topograafiaga mägisele piirkonnale “strateegilist sügavust”.

Kristlased – maroniidid, armeenlased, jakobiidid ja Assüüria kristlased – olid uues Suur-Liibanonis küll domineeriv usukogukond, kuid ei omanud absoluutset arvulist ülekaalu.

Kõrvale jäetud sˇiiidid

1943 sõlmisid maroniidid ja sunniidid kokkuleppe, mille kohaselt olulisimad poliitilised ametikohad kuuluvad vastavalt maroniitidele ja sunniitidele. Demograafilised trendid töötasid aga nii, et mõnikümmend aastat hiljem olid suurimaks usukogukonnaks hoopiski sˇiiidid.

Poliitiline kõrvalejäetus ja majanduslik mahajäämus sünnitasid sˇiiitides frustratsiooni, mida jagas ka Liibanoni üks põliskogukondi, väikesearvuline druuzide usulahk. See oli taustaks 1975 puhkenud kodusõjale. Sõda üritas ära kasutada Süüria, kes 1920-ndatest saadik oli tundnud, et Liibanoni laiendamine toimus tema arvelt, ja 1979. aasta Khomeini revolutsioonist ka Iraan, kelle toetus Hizbollah’le oli üks arvukatest katsetest “revolutsiooni eksportida” ja põlisvaenlasele Iisraelile meelehärmi valmistada.

Pikas kodusõjas oli ootamatuid taktikalisi liite ja rindejooni. Omavahel vahetasid lööke sˇiiitide rühmitused Amal ja Hizbollah, hiljem sattusid relvakonflikti Maroniidi kristlaste erinevad fraktsioonid. Sunniidid lõid liite kord sˇiiitide, siis druuzide, siis jällegi maroniitidega. Süüria mängis kokku kõigiga.

Sisekonfliktide tuumaks ei ole aga islamiriigi loomise küsimus, vaid see, kas Liibanon peaks kogukondlikult “kantoniseeruma”, säilitama 1989. aasta Taifi konverentsi järgse status quo või kehtestama süsteemi, kus poliitilised positsioonid ei jagune usulis-kogukondlikul alusel.

Hizbollah on radikaalne islamiliikumine, mis tegeleb terrorismiga. Siiski on liialdatud Muti hirm, nagu oleks Liibanon võtnud suuna islmiriigile. Isegi Iraani ajatollad on loobunud lootusest kehtestada Beirutis sˇiiitlik teokraatia. Esiteks ei ole sˇiiidid Liibanonis enamuskogukond, teiseks ei ole Hizbollah ainus sˇiiite esindav partei. Sekulaarsemal Amalil on parlamendis Hizbol-lah’st koguni üks koht rohkem.

Eksitav on Muti väide, nagu sooviks Liibanoni islamiriigiks muutumist Süüria. Süürialaste enamus on küll sunniidid, kuid Damaskuse rezˇiim kuulub valdavalt heterodokssesse sˇia-islamist välja kasvanud alaviitide sekti, kes on sunniitidele apostaadid ja usurpaatorid. Kuigi Damaskus on Liibanonis tihti tegutsenud käsikäes Iraaniga, on see olnud taktikaline liit võitluseks ühiste regionaalsete vastastega, kelleks on enamasti Iisrael või Saddam Husseini Iraak. Islamiriigi kehtestamine Liibanonis või Süürias oleks Damaskuse rezˇiimi õudusunenägu.

On tunnuslik, et Süüria hegemoonia vastu Liibanonis astus jõuliselt välja sunniidist ekspeaminister Rafik Hariri, kes 2005. aastal Süüria eriteenistuste osalusel mõrvati. Kristlasest president Emile Lahoud seevastu laulis Bashar al-Asadile kiidulaulu.

Küsitav on ka Hizbollah’ liidri Nasrallah’ võrdlemine Nasseriga. Kuigi terroriajastul on islamifundamentalism moesõnaks, ei tohiks sekulaarseid autoritaarseid rezˇiime islamistidega segi ajada. Omaaegsel Egiptuse diktaatoril oli kahtlemata pan-arabistlikke ambitsioone, kuid nende hulka ei kuulunud islamiriigi loomine. Vastupidi: Nasser pidas poliitvangistuses sadu Islamivennaskonna liikmeid ja lasi mõrvata tänaste islamifundamentalistide ideoloogilise isa Said Qutbi.

Kellele kuulub Palestiina?

Kui tahes traagiline on Liibanoni ajalugu ja tänapäev, on ta laiemas Lähis-Ida konfliktis vaid platsdarmiks, mille keskvõimu suutmatust ja soovimatust oma territooriumi ja rühmitusi kontrollida on teistel võimalik ära kasutada. Ootuspäraselt jõuab ka Mutt välja Palestiinasse, ent üritab juutide õigust sellele maale tõestada vildaka loogika abil. Kasutu on väidelda, kas Palestiina alad kuuluvad “tegelikult” moslemitele või juutidele. Juudid elasid piirkonnas küll enne Muhamedi ilmutust, ent moslemid on islamistliku historiograafia kohaselt olnud selle maa järjepidevad peremehed kogu oma ajaloo vältel, kümneid ja kümneid inimpõlvi. Naiivne on oodata, et nad alistuksid loogikale, mille kohaselt paariks tuhandeks aastaks “ära käinud” juudid on Palestiina õigusjärgsed omanikud.

Lühikeseks vahepalaks moslemi Levanti ajaloos olid keskaegsed Ristisõdijate kuningriigid, milles islamistid näevad paralleeli tänase Iisraeliga. Nii kuulutab Jeruusalemma tagasivallutamine Saladini poolt 12. sajandil ette Iisraeli kadu. See analoogia selgitab, miks islamistlikke terrorirühmitusi – ent kindlasti mitte Süüria riiki – ühendav “katusorganisatsioon” kannab nime Ülemaailmne Islamirinne Võitluseks Ristisõdijate ja Juutide Vastu.

Kuigi enne esimest suurt tagasirännet 1880-ndate Tsaari-Venemaa pogrommide eest elas Palestiinas vaid mõnikümmend tuhat juuti, on tänase Iisraeli enam kui kuuest miljonist elanikust juute 80 protsenti. Iisraeli riik on ja jääb ja peab suutma ennast vaenulikus ümbruses kaitsta.

Lääne diplomaatia ei peaks püüdma selgitada, kellel on “õigus”, veel vähem soovima üht vaenupoolt võidule aidata. Tulutu on ka püüd juute ja araablasi sõprusele sundida. Meie tagasihoidlik eesmärk võiks olla see, et erineva usu ja kultuuritaustaga ning vastandliku ajalookäsitlusega kogukonnad saaksid ennast sel kitsal maaribal Vahemere idakaldal enam-vähem turvaliselt tunda.