Sven Mikser: kas Reformi ja EKRE liit on nüüd välistatud? Mina küll ei ütleks!
Pärast pikka kõhklust jõudis Kaja Kallas eile lõpuks järelduseni, et EKRE ei olegi päris liberaalne erakond ja et Reformierakond nendega uues parlamendis koalitsiooni ei tee. See on kindlasti oluline areng, kui meenutada, et veel lõppenud aasta septembris teatas Kallas, et tema erakond ei välista kedagi ega midagi peale millegi välistamise.
Ometi võib ka Kallase eilse meelemuutuse kokku võtta nelja ingliskeelde sõnaga: too little, too late.
Võib tunduda üllatav, et EKRE valitsuskõlbmatuses selguseni jõudmiseks pidi Kallas lugema nende populistlikku valimismanifesti ja tegema sellele tulude-kulude analüüsi. Ekrelaste senine aastatepikkune homo- ja ksenofoobia õhutamine, euroskeptiline marupopulism, lubadus kohtunike peadega keeglit mängida - ja palju-palju muud liberaalse demokraatiaga olemuslikult kokkusobimatut - Kallast ju millegipärast sellise järelduseni ei viinud.
Ratsionaalne kaalutlus?
Miks siis nüüd korraga EKREle "korv" anda? Või teisipidi: miks alles nüüd? Võib-olla oli tegu lihtsalt Kaja Kallasele varemgi omase otsustusvõimetusega. Aga võib ka olla, et eilse avalduse taga ei ole mitte hilinemisega kohale jõudnud arusaam väärtussüsteemide sobimatusest, vaid sootuks ratsionaalsem poliittehnoloogiline kaalutlus.
Näitavad ju viimaste kuude gallupid selgelt, et reformistid on sisuliselt minetanud lootuse märtsivalimisi võita ja seetõttu panustatakse nende peakontoris üha enam võimalusele, et järgmises valitsuses ollakse parimal juhul vaid Jüri Ratase väiksema partnerina. Ambitsioonitase on tunduvalt alla lastud ja selles olukorras ei ole EKRE mitte niivõrd moraalselt vastuvõetamatu, kuivõrd lihtsalt poliittehnoloogiliselt ebavajalik.
Aga kui Kaja enam pole?
Kui see on nii, siis ei saa kuidagi välistada, et ühel päeval, kui matemaatika lubab, tuleb Reformierakonna esimees tagasi "välistamise välistamise" juurde ja tunnistab EKRE taas igati aktsepteeritavaks võimupartneriks. Ning samuti võib juhtuda, et kui Reformierakond märtsis võitja tulemusele väga märkimisväärselt alla jääb, asutakse ebaõnnestunud liidri asemele uut otsima. Ja ei ole ju eriline saladus, et mitme potentsiaalse troonipärija jaoks on liberaalse demokraatia kaitsmine prioriteetide reas veel tunduvalt tagapool, kui see on Kaja Kallase puhul.
Nii et ehkki Kallase hilinenud avaldus on samm õiges suunas, oleksin ma sellest mingite ammendavate järelduste tegemisega esialgu ettevaatlik.
