Sven Mikser riigipea kõnest: Hea ja kurja vahel ei pea otsima keskteed, kurjusele vastu seismine ei ole teine äärmus, vaid normaalsus
Poliitikute nuhtlemine pidupäeval tõstab riigipea päeva- ja parteipoliitikast kõrgemale ja paneb ajakirjanduse heldima. Vitsakimbu viibutamine nii vasakule kui ka paremale loob mulje erapooletusest ja tasakaalustatusest. Ometi oli sellel pildil ka midagi paigast ära, ehkki sellele "millelegi" on raske näppu täpselt peale panna. Püüan siiski.
President alustas oma kõnet sotsiaalliberaalide noomimisega, rääkides käskudest ja keeldudest, millega soovitakse piirata kodanike vabu valikuid. Oskamata paremat arvata, loen siit välja kriitika istuva valitsuse alkopoliitika ja "limonaadimaksu" kohta. Kas president võib neid poliitilisi valikuid kritiseerida? Muidugi võib! Ka pidukõnes. Ainult et kohe järgmisena ütleb riigipea otsesõnu, et teatud konservatiivsusele apelleerivate jõudude soov pöörduda "radikaalselt ja revolutsiooniliselt" tagasi aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem, on "sama veider".
Kas tõesti sama veider? On siin siis tegemist samaväärsete asjadega? Kas tõesti on suhkrujookide tarbimise piiramine ja naiste-meeste võrdsed õigused ühesugused poliitilise debati teemad, kus erakonnad peaksid otsima kompromissi ja püüdma püstitada pühakoja keset külaväljakut?
Ei ole ju. Ja esmajoones üldse mitte põhjusel, et üks teemadest on objektiivselt kaalukam. Hoopis seetõttu, et need kaks küsimust kuuluvad täiesti erinevatesse kategooriatesse: üks on maailmavaate, teine põhiväärtuste küsimus.
See, kas moosipallide müügi üle koolisööklas otsustab kooli hoolekogu, vallavolikogu või riigi keskvalitsus, on täiesti legitiimne vaidlusteema. On täiesti normaalne, et erinevad poliitilised jõud omavad siin erinevaid vaateid ja propageerivad erinevaid lahendusi. Nagu ka näiteks küsimuses, mis kellani viinapood peaks lahti olema, kas lasteaialapse eine eest maksab iga vanem ise või kõik maksumaksjad ühiselt, kui kõrge peab olema käibe- või tulumaksumäär, millised on taksojuhi keeleoskuse nõuded või kodakondsuse andmise kriteeriumid. Tõde selgub erinevate tõekspidamiste ja maailmavaatega jõudude omavahelises vaidluses. Kui kokku ei lepita, langetatakse otsus pädevas kogus hääletusel. Seegi otsus peegeldab subjektiivset, mitte objektiivset tõde, kuid kui see on langetatud kokkulepitud reegleid järgides, on ta kõigile täitmiseks.
Alkoholi liigtarbimine ja laste ebatervislik toitumine on sotsiaaldemokraatide - ja mitte üksnes sotsiaaldemokraatide - arvates probleemid, millega tuleb tegelda. Me oleme pakkunud välja oma lahendused, aga me ei klammerdu nende külge. Kui ühiskonnas ja valitud rahvaesindajate kogus puudub täna valmisolek nende teemadega tegelda või aktsepteerida meie pakutud lahendusi, siis me kummardame enamuse arvamuse ees ja proovime olla tulevikus oma argumentides veenvamad.
Tegelikult ei ole Eesti poliitilises debatis enamuse maailmavaateliste küsimuste puhul erilist radikalismi. Ei soovi reformierakondlased maksukoormust nulli viia ega sotsiaaldemokraadid seda saja protsendini tõsta. Vaidlus käib pigem parem- ja vasaktsentristlike positsioonide vahel üsna kitsas diapasoonis.
Ühiskonna alusväärtused, inim- ja põhiõigused ei ole aga maailmavaate küsimus. Need on asjad, milles oleme - või vähemasti peaksime olema - maailmavaateüleselt kokku leppinud juba demokraatlikku riiki luues ja põhiseadust vastu võttes. Parteideüleselt seda enam. See, et inimõigused kehtivad kõigile, sõltumata soost, east, emakeelest, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist, usutunnistusest või selle puudumisest, ei ole sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne arusaam maailma asjust. Hea ja kurja vahel ei pea otsima keskteed, kurjusele vastu seismine ei ole teine äärmus, vaid normaalsus.
Riigipeal on täielik õigus öelda, et talle ei meeldi sotsiaaldemokraadist ministri pakutud lahendused ühele või teisele ühiskondlikule probleemile. Ja riigipeal on kohustus öelda, kui ta näeb ühe teise poliitilise jõu käitumises ohtu ühiskonna alusväärtustele. Aga need kaks ei ole asjad, mis on "võrdselt veidrad". Ei ole.
Ja veel. Presidendi kõne puhul ei ole tähtis mitte üksnes see, mida riigipea ütleb, vaid ka see, mida kuuldakse. Mina välisministrina eeldasin, et minult küsitakse kommentaare eelkõige sellele, mida president ütles mõnedes Vyshegradi riikides aset leidvate arengute kohta. Ei küsitud. Sest seda lihtsalt ei kuuldud. Tekkis minulgi hetkeks küsimus, kas tegu pole mitte mu enda ülearenenud kujutlusvõimega. Aga ei, see lause, mida kuulsin, oli kõnes täiesti olemas, kuid ta oli lausutud nii, et kõneleja oleks küll öelnud, aga kuulajatele jääks märkamatuks.
Saan aru presidendi ettevaatlikkusest, ent kui riigipea räägib eksistentsiaalsetest ohtudest allegooriliselt ja keeruliste metafooride keeles, siis keskendubki järgnev avalik debatt hoopis moosipallidele.
