Usun, et tunnen Jürgen Ligit palju isiklikumalt kui ühtegi teist tänast Reformierakonna ministrit. Olen temaga tihedamalt suhelnud ajast, mil tema oli kaitseminister ja mina opositsioonipoliitikuna avaldasin talle toetust tülis mõnede tolleaegsete kaitseväe juhtidega. Tegin seda, sest leidsin, et tema valdavalt ebapopulaarsed seisukohad olid õiged. Täna on tema rahva seas populaarne positsioon aga minu veendumuse kohaselt ekslik ja ma ei saa seda toetada. Samas olen valmis uskuma, et Jürgen Ligi oli oma solvanguskandaali järgsetes vabandustes peaaegu sama siiras kui oma tänases kibestumises ja kindlas usus, et hoopis temale tehti liiga.

Kõik Ligi ümber siblivad poliitpropagandistid ei ole aga kaugeltki sama siirad. Ma ei salli silmakirjalikkust ja seetõttu oli minu jaoks ebameeldiv vaadata valgetes kampsunites poliittehnolooge kõnelemas kristliku kultuuri aluspõhimõtetest ja andeksandmise väest. Veelgi piinlikum oli kuulata Andrus Ansipi kurtmist selle üle, kui solvatuna ta end tunneb katsete pärast „okupatsiooni tagajärgi pisendada”.

Debati ümbersuunamine

Muidugi ei mäleta Jevgeni Ossinovski või Remo Holsmer koledat okupatsiooniaega sama eredalt kui Andrus Ansip või Enn Tarto. Aga need noored mehed on ajalugu õppinud ja teavad okupatsiooniaja õudustest mõndagi ning nende hinnang Nõukogude režiimi kuritegudele on täpselt ühtemoodi hukkamõistev. Ansip ja Tarto seevastu mäletavad ise, ehkki üsna erineva nurga alt.

Palestiina-Ameerika kirjanik ja mõtleja Edward Said on öelnud, et Iisraeli iseseisvussõja ajal Jaffast põgenenud palestiinlastel pole ka parima tahtmise juures võimalik Ramallah’sse tagasi pöörduda, sest inimene ei saa naasta sinna, kust ta pole kunagi lahkunud. Samamoodi ei saa inimene, kes pole nõukogude ajal elanud, okupatsiooni ajal toimunut mäletada ega unustada. Aga inimene, kes on olnud režiimi kaastööline, ei tohi okupatsiooni mäletades unustada ka oma rolli selles. Siit, tsiteerides Ansipit ennast, on ainult lühike samm okupatsiooni eitamiseni.

Reformierakonna spindoktorite püüd suunata debatt Jürgen Ligi provotseerimata öeldud jämedustelt okupatsiooni mõjude pisendamisele on poliittehnoloogiliselt kaval, aga inimlikult alatu ja riiklikult vastutustundetu.

Haridusministri arvamuses, et 23 aastat pärast okupatsiooni lõppu peaksime me püüdma Eesti arengu eest ise vastutada, ei sisaldu hinnangut okupatsiooni tagajärgede sügavusele. Kui sisalduks, siis kindlasti mitte rohkem kui Reformierakonna kaheksa aasta eest kergekäeliselt välja hõigatud lubaduses viia Eesti 2022. aastaks Euroopa jõukate riikide edetabelis Soomest mööda. See lubadus oli paremal juhul naiivne ja halvemal küüniline, aga ma tõesti loodan, et see ei olnud mõeldud katsena salata maha Nõukogude okupatsiooni laastavat pikaajalist mõju.

Okupatsiooni mäletamise ja mälestamise kõrval on minu jaoks oluline küsimus seegi, kumb peaks rohkem pingutama, et tõestada oma lojaalsust Eesti Vabariigile – kas Eestis sündinud ja kasvanud vene emakeelega noor kodanik või parempoolseks „ümber kasvanud” eestlasest endine karjäärikommunist?

Võib arvata, et mõneski noores Eesti venelases tekitab vajadus oma Eesti-truudust kuidagi ekstra tõestada mõningast trotsi, millest üle saamiseks tuleb tõsiselt pingutada. Ekskommunistis ei kutsu omaaegse parteitöö vabadusvõitluseks maalimine aga esile praktiliselt mingit süümepiina. Ehkki peaks.

Marie Under kirjutas oma põletavalt valusas luuletuses „Jõulutervitus 1941”: „Ikka mõtlen neile, kes siit viidi / Taeva poole karjub nende äng / Nagu oleksime kõik ses süüdi / et neil puudub, meil on söök ja säng.”

Tean minagi inimesi, kes ei kanna okupatsiooniaja õuduste eest mingit vahetut vastutust, ent tunnevad aastakümneid hiljem ometi ängistust selle pärast, et ajal, kui süütud sunnitöölaagreis vaevlesid, said nemad oma isikliku eluga tasahilju edasi minna. Paraku on ka selliseid, kes tegid Nõukogude okupatsioonirežiimiga vahetut ja aktiivset koostööd, ent selle asemel, et öelda täna „Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa!”, hurjutavad hoopis „roosaverelisi” Eesti venelasi selle eest, et nood on venelased.

Olen igati valmis aktsepteerima seda, et Jürgen Ligi, kes kooliajal keeldus pioneeriks astumast, on seeläbi suurem Eesti patrioot kui mõni, kes veel 1980-ndail komparteis karjääri tegi. Aga nagu Ligi, samuti ei ole ka Jevgeni Ossinovski olnud ei pioneer ega ammugi mitte kommunist. Ma tean väga väheseid inimesi, kes on Eesti teenimisele pühendunud sama jäägitult nagu Jevgeni, ja ma ei ole kategooriliselt nõus kellegagi, kes väidab end olevat vingem patrioot lihtsalt seetõttu, et tema nimi on Jaan, Jüri või Andrus.

Alatu küsimuseasetus

Professionaalsete suhtekorraldajate abiga on üsna lihtne suunata arvestatavat osa Eesti inimesi valima selles konfliktis poolt põhimõttel: kas sina toetad eestlast või venelast? Sama lihtne ja sama polariseeriv on ka küsimus, kas okupatsiooni kuritegudes olid süüdi eestlased või venelased. Aga igaühe süü või süütus on individuaalne ja seetõttu võib õige vastus konkreetse eestlase ja venelase puhul olla väga erinev.

Mina olen veendunud, et okupatsiooni mõju Eesti arengule, nii moraalsele kui ka majanduslikule, oli suur ja sügav. On täiesti võimalik, et me ei saa neist haavadest mitte kunagi päriselt üle, aga igal juhul peame me õppima nendega elama.

Mõnes mõttes on okupatsiooni teema nagu too kahest rändurmehest pajatava laulu tütarlaps, kelle noorem rändur üle jõe kandis ja kaldale asetas. Tunde hiljem hakkas vanem rännumees huvi tundma, ega neiu kandmine noormehele viimati patuseid mõtteid pähe ei toonud. Noormees vastanud: „Mina neiu maha panin ammugi. Sina kannad teda ikka edasi.” 

Andrus Ansip Ligi ja Ossinovski tülist
„Ma ei kiida seda väljaütlemist heaks, aga ma ei mõista ka seda hüsteeriat, mis Eestis lahti on läinud,” ütles ekspeaminister Andrus Ansip 24. oktoobril Aktuaalsele Kaamerale. „Ma olen seda Facebooki postitust lugenud ja mina leian, et Eesti rahvale on solvav ka see kui okupatsiooni tagajärgi üritatakse pisendada. Okupatsiooni tagajärgede pisendamisest okupatsiooni eitamiseni on väga pisike samm astuda. Ma arvan, et asi, millele Jürgen Ligi reageeris oli õige, kuid see viis ministrile sobilik ei olnud.“