Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel, tänane Vene Föderatsioon, mis juba 1991. aastal tunnustas Eesti taastatud iseseisvust, käsitleb end Nõukogude Liidu õigusjärglasena.

Seega peab Tartu rahulepingut kahtlemata vaatama Eesti – Vene kahepoolsete suhete alguspunktina. Arusaam, et riikidevahelised lepped aastate möödudes lihtsalt vähehaaval oma jõudu kaotavad, on üsna omapärane tõlgendus rahvusvahelise õiguse põhimõtetest.

Samas on Eesti ja Venemaa vaheline lepinguline baas täna kindlasti õhem kui see naaberriikide vahel võiks olla ja selles kontekstis on kahetsusväärne, et Venemaa otsustas jätta ratifitseerimata piirilepingu, mis kahtlemata aidanuks Eesti – Venemaa suhete lepingulist alust „muutunud aja” vajadustele lähemale tuua.

Nii Venemaa retoorika Lääneriikide suunal kui ka mitmed praktilised sammud on viimase aasta jooksul muutunud ebasõbralikumaks.

„Kurja Venemaa pildi loomine”, nagu suursaadik Eesti Päevalehe antud intervjuus seda nimetab, on selle protsessi vastupeegeldus. Tegelikult on Lääs Venemaal toimunud ebameeldivate arengute suhtes aastate jooksul pigem silma pooleldi kinni pigistanud, uskudes, et Moskva soovib sisimas tõepoolest demokratiseeruda ja vajab selleks täiendavalt aega ja Lääneriikide abikätt.

Viimasel ajal on Läänes toimunud teatav kainenemine ja üha enam poliitikategijaid ja –vaatlejaid on jõudnud tõdemuseni, et lootus aidata Venemaal kiiresti demokratiseeruda on suuresti soovmõtlemine.