See on tegelikult olnud Venemaa taktika kogu aeg, et Euroopa Liit ei räägiks ühel häälel ning et ta saaks suurte rahvusvaheliste organisatsioonide suurte liikmesriikidega teha kahepoolseid diile ja mängida nad nii väikeste vastu.

Teine eesmärk taolise kaebekirja kirjutamiseks on järjekordne löök Eesti pihta propagandasõjas.

Aga ma ei usu, et sel erilist mõju on. Kui Venemaa nägi, et Euroopa Liit ja NATO on Eestiga solidaarsed, siis ju läks Vene välispoliitika kujundajatel silme eest mustaks ning nad otsustasid vinti veelgi üle keerata.

Kindlasti üritab Venemaa Eesti-vastaseid süüdistusi veel mõnda aega ülal hoida ja tõstatada need ka Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel 18. mail Samaaras. Aga Venemaa enda tõsiselt võetavus on seoses Eesti saatkonna piiramise ja Eesti valitsuse tagasiastumist nõudes täna sedavõrd madal ning praegune kiri EL-i liikmesriikidele vaid kinnistab nende kehva seisu.

Eesti peab säilitama kaine pea ja rahu. Me ei tohi jätta maailmale muljet, et me õigustame end, sest õigus on meie poolel. Õnneks pole ka Euroopas jäänud tähelepanuta külma sõja aegse retoorika sagenemine Venemaa sõnades ja tegudes viimasel ajal. Seega ma ei usu, et Venemaal õnnestuks ka sel korral lüüa kiil Euroopa Liidu ühtsusesse.