Sven Mikseri vastus Reformierakonnale: Riigikaitse vajab populismi asemel realismi
Teiseks tuleb hoiduda populistlikust ülepakkumisest stiilis "mina olen suurem patrioot kui sina".
Kolmandaks tuleb realistlikult hinnata nii inim- kui ka rahalisi ressursse.
Kui riigikaitse-alane debatt stardib küsimusega, kui pikk võiks olla ajateenistus, siis alustatakse kindlasti valest otsast. Õige lähteküsimus on hoopis see, millised on meid ähvardavad ohud. Ainult adekvaatne ohuhinnang lubab vastata küsimusele, milliseid sõjalisi võimeid me ähvardavate ohtudega toime tulemiseks vajame. Ja kui sellelegi küsimusele on vastus olems, siis saame asuda arutama, kuidas on võimalik selliseid võimeid olemasoleva aja-, inim- ja rahalise ressursi juures üles ehitada ning toimimas hoida.
Eesti ajateenistusel põhinev reservarmee on terviklik kontseptsioon, mille põhimõtteks on, et ajateenijad arvatakse reservi kokku harjutanud üksustena. Mobilisatsiooni korral teab reservist, milline on tema üksus ja vahetu ülem ning mida kaitsevägi temalt ootab. Kaitsevägi ja selle juhid aga teavad, milliste reservüksustega saab operatsioonide planeerimisel arvestada.
Ka ajateenistuse kestus ei ole laest võetud. See on põhjalikult läbi mõeldud ja koosneb erinevatest vajalikest etappidest, alates sõduri baaskursusest kuni pataljoni tasemel taktikalise õppuseni maastikul. Aastate eest, kui kriisi puhkemise eelhoiatusaega Euroopas peeti paljude kuude pikkuseks, võis keegi ju mõelda, et piirdume ajateenistuse ajal näiteks üksnes rühma või kompanii taseme väljaõppega ja lükkame suurema üksusena tegutsemise läbi harjutamise aega, mil tõeline oht aeglaselt silmapiirile kerkib. Täna, mil eelhoiatusaeg on sisuliselt null, on selline lähenemine ohtlik.
Riigikaitseõpetuse kättesaadavus koolides väärib kindlasti laiendamist. Aga igaüks, kes on tuttav riigikaitseõpetuse õppekavaga, see teab hästi, et sõduri baaskursust see ei asenda. Riigikaitseõpetuse üks väärtusi on just see, et noortele antakse realistlik pilt sellest, mida ajateenistusest võib oodata ning võetakse maha põhjendamatud hirmud, mis ajateenistusega võivad seonduda. Nii on riigikaitseõpetus ajateenistusele väärt ettevalmistus, mitte selle aseaine. Koolis riigikaitseõpetust saanute ajateenistusest vabastamine oleks suisa rumal.
Ettepanek pakkuda ajateenistust mitte läbinud inimestele "tasuta" riigikaitsekursusi tundub ilus ja patriootlik, aga siingi ei tohi eirata põhiküsimust: kuidas ja milleks kavatsetakse sellise kursuse läbinud inimesi sõja või muu tõsise kriisi korral kasutada? Milliseid üksusi oleks neist võimalik formeerida ja kuidas saaks nendega arvestada sõjalised planeerijad? Lisaks on ressursikasutuse, aga ka kogu süsteemi selguse seisukohalt üsna küsitav, kas Kaitseliidu kõrvale veel mingi uue vabatahtliku struktuuri loomine on ikka mõistlik.
Soov "lasta ajateenistusest läbi" tänasest tunduvalt rohkem noormehi ja neide tundub samuti esmapilgul tore, kuid kindlasti ei tohi see toimuda väljaõppe kvaliteedi arvel. Toota ühe kvaliteetse pataljoni asemel kaks poolvalmis pataljoni ei ole lahendus. Pealegi tuleb selleks, et täiendavalt väljaõpetatud üksused kriisiaegsele kaitsevõimele ka tegelikku lisandväärtust annaks, soetada neile relvastus ja varustus. See eeldab arvestatavat lisaraha. Kui jätta rahaküsimus programmi kirjutades lihtsalt ridade vahele rippuma, on tulemuseks paraku vaid "pabervõimekused".
Veel kaugelt kulukam on mõte Scoutspataljoni suuruse kahekordistamisest. Lisaks tasub meenutada, et juba oma tänase suuruse juures on selle Kaitseväe eliitüksuse komplekteerimine vabatahtlikest elukutselistega olnud aastate jooksul ülimalt suur väljakutse. Võib öelda, et see ettepanek on paremal juhul äärmiselt ambitsioonikas, halvemal juhul utopistlik või lihtsalt populistlik.
Populismist veel: sõjaliste üksuste optimaalse struktuuri kirjeldamise - mitu meest on rühmas või mitu kompaniid pataljonis - võiksid poliitikud rahumeeli sõjalistele nõuandjatele jätta. Näiteks kuue jalaväekompanii ja nelja toetuskompaniiga pataljoni juhtimine oleks mõttetult keeruline ja seetõttu ei kasuta sellise struktuuriga üksust ühegi riigi kaitsevägi.
Lõpetuseks: ettepanek hoida kaitsekulud endiselt kahe protsendi tasemel SKT-st, ent suurendada samas nii ajateenijate kui elukutseliste kaitseväelaste arvu, tõsta palku ning jätkata relvastuse ja varustuse hankimist ei ole realistlik plaan. Eesti Kaitseväe võimekuse kasvu taga viimase aastakümne jooksul on olnud suuresti just varasemast realistlikum ressursside hindamine ja planeerimine. Tagasilangus suurejooneliste õhulosside maailma oleks enam kui kahetsusväärne.
