Sven Sester: eesti keele oskus tagab võrdväärsed võimalused nii kultuuriruumis kui ka tööturul
Kui tahame paralleelühiskonnad jätta minevikku ning pakkuda kõigile võrdväärseid võimalusi nii kultuuriruumis kui ka tööturul, siis tuleb lõpetada eri keeltes õppeprogrammid.
Eesti keel on Eesti riigi ainuke ametlik keel ning selles pole midagi imelikku, et eesti keele oskus tagab paremad võimalused tööturul.
Keeleoskuse puudumine tähendab aga paraku seda, et muidu kõrgelt kvalifitseeritud inimene ei saa oma potentsiaali rakendada. See on majanduslikult kahjulik nii talle kui ka ühiskonnale tervikuna.
Paraku aga juba praegu üritavad eestikeelse haridussüsteemi vastased punaseid jooni tõmmata. Eestikeelse õppe vastaste argumendid on emotsionaalsed ning sisuliste küsimuste asemel tegeletakse sildistamise ja loosungite loopimisega.
Meie ühiskonna yanatoomide hüüatused näitavad, et neil pole ühtegi ratsionaalset argumenti, miks me ei peaks täielikult eestikeelsele haridusele üle minema.
Küsimus on, mida me saaksime teha veel enne Riigikogu valimisi? Seda nii üleriiklikult kui ka kohalikul tasandil.
Riigikogus hakatakse peagi arutama Tarmo Kruusimäe algatatud keeleseaduse muutmise eelnõu üle, mis näeb ette keelenõude mittetäitmise eest trahvimäärade tõstmist. Eelnõu algatajate hinnangul ei motiveeri 640-eurone trahvimäär tööandjaid täna kehtivaid keelenõudeid täitma.
Eelmise aasta Keeleinspektsiooni tegevusaruandest võime lugeda, et:
• Kokku rakendati sunniraha 178 korral
• Müügi- ja teenindustöötajate eesti keele oskuse kontrollimisel kontrolliti esmakontrolli korras 339 müügitöötaja keeleoskust ja tuvastati 229 (sic!) ebapiisava keeleoskusega töötajat (67,5%).
• Järelkontrollis kontrolliti 156 töötajale varem tehtud ettekirjutuse täitmist. Selgus, et ettekirjutuse oli täitnud 20 töötajat (12,8%).
Numbrid räägivad enda eest! Ettekirjutuse täitmata jätmise eest tehti 52 töötajale sunniraha hoiatus ja 56 juhul lõpetati menetlus töötaja töölepingu lõppemise tõttu. Sunniraha rakendati 17 juhul.
Need väljavõtted näitavad, et sunniraha rakendatakse Eestis harva, ent see ei tähenda, et seda meedet ei peaks kasutama. See on üks vähestest tööriistu, mida riik saab kasutada selleks, et ka eraettevõtteid mõjutada.
Teoorias peaks mõjutusvahendeid leiduma rohkem avalikus sektoris, kuid paraku on Eestis kaks suurt kohalikku omavalitsust, mis ei ole soovinud probleemiga sisuliselt tegeleda.
Isamaa Tallinna piirkonna esimehena kuulen ja näen ettepanekuid, mille eesmärk on parandada Tallinna õpetajate eesti keele oskust, ent need ettepanekud pidurduvad üldjuhul Keskerakonna vastuseisu tõttu.
Probleem on olemas ja seda ilmestab lihtne tõsiasi, et Tallinnas ei vasta seaduses kehtestatud keelenõuetele 297 koolieelse lasteasutuse pedagoogi ja 112 kooliõpetajat.
Jah, te lugesite õieti – tervikuna 409 pedagoogi ei valda Tallinnas eesti keelt vastavalt nõuetele. Kui aga õpetaja ei oska eesti keeles õpetada, siis kuidas õpilane saab õppida.
Kuna linn ei nõua neilt pedagoogidelt keeleseaduse täitmist, siis tuleks vähemalt kiiremas korras investeerida programmidesse, mis aitaksid hetkeolukorda parandada ja õpetajate keeletaset tõsta. Oleme oma ettepanekud keeletaseme tõstmiseks Tallinna linnaeelarve muudatustena teinud.
Ma ei ole kindel kumb on hullem, kas Keskerakonna juhtivad eestkõnelejad, kes kasutavad emotsionaalseid argumente ja sildistamist, et eesti keele oskuse teemat vältida, või keskerakondlaste hall mass Tallinna volikogus, mis on täiesti apaatne hetkel, kui maha hääletatakse järjekordne eelarve muudatusettepanek õpetajate eesti keele oskuse parandamiseks.
