Idast saabuvad inimesed asuvad üldjuhul elama venekeelsetesse piirkondadesse ning nii varasem kui ka uussisseränne paraku ainult võimendavad olemasolevaid paralleelühiskondi Eestis. Sisserändaja vaatenurgast on tegemist mugavusvalikuga, kuid riik ei peaks sellist mugavat valikut võimaldama. Meie ühiskonna tervise ja majandusliku käekäigu huvides on oluline, et saabujad nendest riikidest ei kapselduks vaid venekeelsesse keskkonda. Juhul kui siia saabuvad inimesed jäävad ainult oma endise kodumaa inforuumi, süvendab see meie ühiskonna lõhesid.

Tänane reaalsus on see, et Eesti- ja venekeelse elanikkonna sotsiaalsed sidemed on puudulikud. Tihedam kokkupuutepunkt on alles ülikoolis, kuid sinna jõuab vähem vene kui eesti noori. Seetõttu on eestivene noorte seas kõrgema hariduse osakaal väiksem. Sellise süsteemi juures ei teki noortel ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi. Paralleelühiskonnad hariduses kanduvad edasi meie tööturule. Töökohal on aga väga oluline sotsiaalne väärtus ning seega peaks see olema meie lõimumispoliitika üks alustaladest.

Paraku on meie töökollektiivid endiselt rahvuspõhiselt segregeerunud. Integratsiooni monitooringu andmetel oli nii 2015. kui ka 2017. aastal neljal viiendikul eestlasest töötajatest ülemuseks samuti eestlane ja vähem kui kümnendikul teisest rahvusest ülemus. Seevastu ainult alla pooltel teisest rahvusest töötajatel oli ülemus eestlane. 2015. aasta monitooringu küsitlusuuringu tulemused näitavad, et kolm neljandikku eestlastest töötab kollektiivis, kus teisest rahvusest on kas üksikud töötajad või ei ole neid üldse.

Eesti keel on Eesti riigi ainuke ametlik keel ning selles pole midagi imelikku, et eesti keele oskus tagab paremad võimalused tööturul. Keeleoskuse puudumine tähendab aga paraku seda, et muidu kõrgelt kvalifitseeritud inimene ei saa oma potentsiaali rakendada. See on majanduslikult kahjulik nii talle kui ühiskonnale tervikuna.

Eesti keele oskamatusega kaasnevad siirded ka muudesse valdkondadesse. Kui sisserändena saabunud töökäed on lihttööde tegijate hulgas üleesindatud, siis avaldub see ka elukohavalikus. Erinev sissetulek tähendab ka erinevaid võimalusi kinnisvaraturul ning see omakorda tähendab, et inimesed kapselduvad järjest rohkem ringkondadesse, mille üheks iseloomulikuks märgiks on teine keeleruum. Euroopa kogemus näitab, et vaesuse ja rahvuse piiride kattumisega kaasnevad ka sotsiaalsed probleemid. Nii veider kui see ka ei tunduks, siis meie lõimumispoliitika edu või ebaedu avaldub kinnisvaraturul. Paraku on eesti ja vene emakeelega inimeste elukoha erinevused viimase 25 aastaga hoopis süvenenud.

Kui tahame paralleelühiskonnad jätta minevikku ning pakkuda kõigile võrdväärseid võimalusi nii kultuuriruumis kui tööturul, siis tuleb lõpetada eri keeltes õppeprogrammid. Loomulikult jäävad lühiajaliselt siinviibijatele rahvusvaheline kooli, Euroopa kool, IB õpe jne. Kui aga on soov jääda Eestisse elama ja saada osaks Eesti kultuuriruumist, keskkonnast ja tööturust, siis on ainuvõimalikuks riigi poolseks lõimumispoliitikaks 100% eesti keelsele suhtlus- ja õpitasemele üleminek nii koolis kui lasteaias.