Taavi Eilat Emajõe ketist: inimeste tahe olla tselluloositehase vastu oli nii ühendav, et mul hakkas hirmus. Tohib öelda vaid üht. Kui ütled teist, oled eksinud

Kaunis, laupäevasest päikesepaistest sillerdav Emajõgi, mille lähedusse kogunevad inimesed – mõned võtavad kätest kinni ja loovad inimketi, teised ei võta. Kui Atlantise ees on rivi tihe ja pihk naabri pihus, siis kilomeetri jagu eemal on kett auklik, käsi ei ole ja neid ei seota lõpuni. Aga see ei ole oluline – uudised teatavad, et inimketis ühendasid tuhanded oma käed protestiks Tartusse ehitatava tselluloositehase vastu. Faktid ei loe, sest selles loos loeb müüt – loeb konstrueeritud tegelikkus.

See müüt on nii tugev, et selle vastu ei saa. See on müüt, mida lauldakse, pröögatakse üle linna. See on müüt, mida kannab edasi kirjaneitsi Kristiina Ehin, millele annab oma allkirja endine riigikogu esimees, teadlane Ene Ergma, mille paneb lauluhelis kõlama Tõnis Mägi ja mille eest sõitleb teisitimõtlejaid Marju Lauristin. See on nende ja veel tuhandete inimeste isamaa laul, kus ei loe faktid, vaid konstrueeritud tegelikkus, arusaam ja usk.