Taavi Minnik: Väsimatud stepidemokraadid Karimov ja Nazarbajev

Kui demokraatlikes ühiskondades on enamasti valimistega seotud teatud intriig ja ootus, siis seda ei saa öelda ebademokraatlike riikide ja nende valimiste kohta, mida suurepäraselt illustreerivad 2015. aastal presidendivalimised Usbekistanis ja Kasahstanis, mida juhivad endise Nõukogude Liidu absoluutsed rekordimehed - endised parteibossid.

Islam Karimov ja Nursultan Nazarbajev on võimul püsinud juba rohkem kui 25 aastat. Valimised nendes riikides leiavad aset küll majanduslanguse tingimustes, kuid Karimovi ja Nazarbajevi tagasivalimises võis juba enne valimisi olla vähe kahtlusi, ka kohalik meedia kajastas valimisi loiult.

Kuid mida oligi kajastada? Valimistel olid Karimovi ja Nazarbajevi oponentideks režiimi poolt valitud isikud, kellest ühiskond põhimõtteliselt alles esimest korda kuulis ning kelle nimedki meelde ei jäänud.

Nii Usbekistani kui ka Kasahstani riigimeedia armastavad püstitada demokraatlike loosungeid, demokraatlike väärtusi armastavad sõnades rõhutada nii Karimov kui ka Nazarbajev. Kuid ärgem siinkohal unustagem, et stepirahvaste ideaalseks valitsejakujuks on ei keegi muu kui Tšingis-Khaan, tugeva valitseja ümber aga keerlebki nn. stepidemokraatia.

Valimismüüt

„Müüdiga" stepis valitavatest khaanidest ning nomaadide vahelisest vendlusest ja võrdsusest tuli välja kasahhi kirjanik Muhtar Magauin 1995. aastal raamatus „Kasahstani ajaloo aabits" ja seda asuti võimude poolt kultiveerima, ehkki see käsitlus on teeninud ära ajaloolaste kriitika. Ajaloolaste järgi olid stepirahvaste ühiskonnad kõike muud kui demokraatlikud, eliidi sees käis erinevate klannide vahel pidev ja halastamatu võimuvõitlus, mille tulemusel sai peale vana khaani surma ametisse uus khaan.

Karimovit kui ka Nazarbajevit ja nende eliite võikski lugeda khaani ning tema lähikonna kaasaegseks kehastuseks, stepidemokraatia, asemel võiks rääkida aga pigem stepidespootiast. Nii Usbekistanis kui ka Kasahstanis armastatakse aeg-ajalt spekuleerida selle üle, kellest võiks saada „khaani" järglane, kuid on selge, et kumbki riigijuht ei ole valmis ohje loovutama, sellest lahutab ühel päeval neid vaid surm. Võimalikud konkurendid elimineeritakse juba eos, see käib ka pereliikmete kohta. 2015. aasta alguses suri Austrias Nazarbajevi väimees, kes oli sunnitud riigist põgenema, pärast seda kui äi kahtlustas teda võimu haaramise plaanides, Usbekistanis istub samadel põhjustel 2014. aasta veebruarist koduarestis Karimovi endine lemmiktütar Gulnara.

Elusalt keetmine

30. märtsil Usbekistanis "triumfeeris" (tema poolt hääletas ametlikel andmetel üle 90% valijatest) oodatult juba neljandat korda järjest Islam Karimov ehkki 1992. aastal vastuvõetud maa põhiseadus lubab vaid kahte järjestikust ametiaega. Seda, miks juba teist korda järjest valimistel põhiseadust rikutakse, ei vaevu Karimov isegi seletama ning ega Usbekistanis keegi teda selle eest õigupoolest ei kritiseeri, kuna rahulolematute koht on vanglas, kus piinamine on erinevate rahvusvaheliste raportite järgi tavaline (levinud meetodid on keevasse vette kastmine, elektrilöögid, vägistamine, lämmatamine jne.)

Usbekistan on endiste nõukogude vabariikide hulgas absoluutne liider poliitvangide arvu osas, viimastel rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide andmetel on neid riigis juba enam kui 18 000. Kasahstani kehtiv põhiseadus Nazarbajevi tagasikandideerimisele piiranguid ei sea ning 26. aprillil valiti ta tagasi mitte kehvema tulemusega kui naaberriigi „khaan". Ametlike tulemuste järgi kogus ta 98 protsenti valijate häältest.

Karimovil on läinud korda luua unikaalne kleptokraatlik riigimudel, muutes maavarade poolest rikka Kesk-Aasia riigi piltlikult öeldes „perekonnaäriks", mille tulud Karimovite pere rahakotti kaovad. Hoolimata sellest, et Karimov on autoritaarne despoot, kes tapab halastamatult oma vastaseid ning kelle vanglad on täis poliitvange, ei kritiseeri teda ei Washington, Brüssel ega ka Moskva, kes tervitavad teda kui kaoses vaevleva Afganistani (mis võib lähiaastatel saada Kesk-Aasia „detonaatoriks") puhverriigi ilmalikku valitsejat ja „terrori vastu võitlejat".

Ka Karimovi enda propagandaaparaat kinnitab sise-ja välisauditooriumile, et ilma Karimovita muutub olukord 30 miljoni elanikuga Usbekistanis kardinaalselt halvemuse suunas. Kuigi, kui aus olla, siis usbekid ei ilmuta erilist huvi poliitika suhtes vaid riigis, kus näiteks ülikooli professori kuupalk on umbes 350 eurot (näiteks Moskva ehitusplatsidel võivad Kesk-Aasia gastarbaiterid teenida aga ca 400-500 eurot kuus) ning keskmine palk on vähem kui 60 eurot, on inimesed rohkem hõivatud olmeprobleemidega.

Kaks bossi

Viimasele usbeki „parteibossile" Karimovile, keda eriti ei huvita, mida välismaailm temast mõtleb, vastandub mõneti kunagine kasahhi „parteiboss" Nursultan Nazarbajev, kes on üritanud kultiveerida „valgustatud despoodi" mainet. Nazarbajevi kodumaise ja ka välismaise imetluse põhjuseks on paljuski nafta, maagaasi ja muu toorme (titaanium, uraan jm.) müügil põhinev „majandusime" 2000. aastatel (keskmine SKP kasv oli neil aastatel ligi 10 protsenti), mil Kasahstanist sai kiiresti arenevale Hiina majandusele oluline toormeallikas. Riigis on alates 1990. aastate keskpaigast läbiviidud ka edukad majanduslikud ja sotsiaalsed reformid ning ka elatustase ületab mitte ainult Kesk-Aasia naabreid, aga isegi Venemaad ja Valgevenet (viimase statistika järgi keskmine palk riigis üle 440 euro).

Muide, Nazarbajevi nõunikuks õigus-, poliitiliste- ja majanduslike reformide osas on aastast 2012 endine leiboristide juht ja briti peaminister Tony Blair, kellele Nazarbajev selle eest „pistis taskusse" 16 miljoni naelase „honorari". Tõsi, seoses langusega toormeturul on hakanud kogunema ka tumedad pilved, mille tõttu majanduskriisi (räägitakse rahvusvaluuta peadsest devalveerimisest, töökohtade massilisest kadumisest) üle elava Kasahstani presidendivalimised toodi sealse parlamendi ühehäälsel otsusel 2016. aastast, tänavuse aasta 26. aprillile, kui rahva mälestused „headest aegadest" veel värsked on.

Eakad liidrid

Mis saab, aga edasi, peale seda kui on lahkunud „rahvuslik liider"? Nazarbajevil täitub ju tänavu 75 ja Karimovil 77 eluaastat. See on tegelikult pidevalt aktuaalne küsimus, mis vaevab kõiki autoritaarse, isikukeskse võimuga endiseid nõukogude vabariike Putini-Venemaast Nazarbajevi-Kasahstanini ning Lukašenka-Valgevenest Karimovi-Usbekistanini.

Postsovetliku ruumi läbivaks probleemiks ongi tegelikult võimu üleandmine, milleks puuduvad kindlad demokraatlikud institutsioonid ja reeglid. Nende formeerumisest puudub kohalikel eliitidel juba viimased 25 aastat ühest küljest ettekujutus, teisest küljest on postsovetlikke eliitide esmaseks huviks nendes maades olnud kohalike ressursside ekspluateerimisest saadavate dividendide jagamine, mis varjutab ülejäänu.

Enamikes SRÜ maades saab riigijuhi valitsusaja lõpetada vaid surm, eliidisisene kokkulepe, riigipööre või Maidani-sarnane rahvaülestõus. Valimised on aga sarnaselt Vana-Egiptusega, kus vaarao pidi oma elujõu ja füüsilise vormi demonstreerimiseks teatud aastate järel jooksma ümber templi, ennekõike „rituaalse" iseloomuga, näitamaks alamatele, et valitseja on veel kõrges eas täie tervise ja jõu juures ning valmis edaspidigi garanteerima ja valvama sarnaselt egiptuse vaaraodega „stabiilsust" - seda postsovetlikku ruumi (kus ennekõike televisioon „loob" avaliku arvamuse) Maati.