Taavi Pukk: taasiseseisvumisest alates on vabasurma läinud üle 9300 meie inimese. Mida oleme kodanikena teinud, et seda ära hoida?

 (110)

Pilt on illustratiivne
Delfi PiltFoto: Oliver Hainsalu

Alates 2010. aastast tähistatakse Eestis riikliku tähtpäevana vanavanemate päeva iga septembrikuu teisel pühapäeval. Sel aasta langeb vanavanemate päeva tähistamine kokku ühe ülemaailmse, ja hoopis tõsisema tooniga, algatusega — enesetappude ennetamise päevaga.

Endalt elu võtmine, viisakama nimega suitsiid, on ebamugav teema, millest hea meelega rääkida ei taheta. Liiga tõsine, kurb, sageli arusaamatu ning üldse kuidagi kauge ja võõras probleem. Selle ulatust ja tõsidust peegeldab aga asjaolu, et igal aastal sooritatakse maailmas enam kui miljon enesetappu. Iga 40 sekundi järel toimub suitsiid, iga 3 sekundi järel katse endalt elu võtta. Eestis minnakse liialt sageli vabasurma. Statistikaameti andmetel sooritas 2015. aastal sooritas enesetapu 195, 2016. aastal 183 inimest. Taasiseseisvumisest alates on vabasurma läinud üle 9300 meie inimese. Mõtlemapanevad arvud, mis sunnivad küsima, mida oleme kodanikena ja lähedastena teinud, et seda ära hoida. Või mida tegemata jätnud?

Aastast 1994, mil toimus 615 suitsiidi, on enesetappude arv küll kolm korda vähenenud, kuid see ei tähenda, nagu lahendaks stabiilsem majandus ning parem elukeskkond probleemi iseenesest. Suitsiide on jätkuvalt oluliselt rohkem kui liiklussurmasid. Liiklusohutuse tagamiseks ja liiklussurmade vähendamiseks vähendamiseks on riiklik programm, suitsiidide osas aga… .

Samal teemal:

Huvitaval kombel tuleb siinkohal meelde hetkel käimasolev Tervise Arengu Instituudi (TAI) jõuline tegevus seoses Sitsi tänava süstlavahetuspunkti saagaga. Kui narkosurmade ennetamine on ilmselgelt TAI prioriteet, siis nende lipukiri "mõjutada tervisekäitumist ja tervisemõjureid, et suurendada Eesti inimeste heaolu ja aidata neil elada kaua ja tervelt" võiks ja peaks käima ka suitsiidide ennetamise kohta. Kui utreerida, siis narkosurmade ennetamisega on lihtsam, sest tuleb üles leida vaid narkootikumide tarvitajad, kuid suitsiidi võib sooritada igaüks. Kuidas siis aidata?

Mured ja üksindus röövivad eluisu

Enesetapu põhjust pole võimalik üheselt tuvastada, sest elu võtmiseni viib terve hulk bioloogilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Erinevad allikad viitavad, et nendeks võivad olla üksindus, pettumine lähedastes, püstitatud eesmärkide püüdmatus, hetkeline nõrkus, inimest ümbritsev õhustik ja veel palju muud, mis mängib rolli surmamõtete tekkeks ja teostumiseks. On võimatu seletada, mispärast keegi otsustab eluraskuste eest kaduvikku põgeneda, samas kui mõni veelgi raskemas olukorras olija isegi ei kaalu enesetappu ja saatusenooled stoiliselt välja kannatab. Ent olgu sellega kuidas on, lähtuda tuleb teadmisest, et enamikku enesetappudest saab siiski ära hoida.

Suitsiidini viib ränk teekond, mida ei läbita päevaga, vaid esimesest mõttest selle teostamiseni, võib kuluda kuid või koguni aastaid. Kümnest enesetapu sooritanust kaheksa annab oma kavatsusest eelnevalt märku. Kui leidub lähedane või sõber, kes osa murest enese kanda võtab ning masendusest välja aitab, võib enesetapumõte ajutiselt või lõplikult taanduda.

Nooremad inimesed on tavaliselt avatumad ja avaldavad suitsiidimõtteid sagedamini. Teismelised ütlevad otse, et mul on nüüd kõrini ja ma tapan end ära. Sellist hoiatust tuleb alati tõsiselt võtta, sest mängus on noor elu. Muide, maailma statistikas on suitsiid noorte (15-29) surmade põhjuste hulgas teisel kohal. Vanemad inimesed jätavad pikkamööda hüvasti andes ära isiklikke asju ja koostades testamenti. Nii üllatav kui see ka pole, siis üle 70-aastased on kõige tõenäolisemalt need, kes endalt elu võivad võtta. Tavapäratut ja hüvastijätvat käitumist tuleb märgata ning elust tüdinenuga rääkida. Lähedus ja võimalus südant puistata on parim ravim, eriti vanemaealiste jaoks.

Nutitehnika hävitab inimlikkuse?

Oleme äärmiselt uhked e-teenuste ja tehnoloogia arengu üle, samas võib tehnika tappa inimlikkuse. Kui suhtled tuttavate ja ametiasutustega interneti teel ning tellid isegi toidu kulleriga koju, tekib ühtäkki tunne, et oled kalgis maailmas täiesti üksi ning hakkad kahtlema oma eksistentsi otstarbekuses. Noored, kes selle asemel, et päriselus suhelda, näpivad 24/7 nutitelefoni, kaotavad sotsiaalse närvi ning seeläbi pole kaugel üksindus ja ahastus.

Ühe hoiatava näite võib tuua 2009. aastast, mil suurettevõtte France Telecomi töötajaid tabas enesetappude laine. Ettevõtte juht nimetas põhjusena nutitelefone, mis põhjustavad stressi, kuna ka kodus tegeletakse nende abil tööasjadega. Nutitelefon on muidugi tänapäeval ülioluline ese, ent see ei asenda kunagi vahetut inimlikku suhtlemist. Ei maksa unustada, et telefonil on nupp väljalülitamiseks, sest bioloogilise organismina vajab inimene puhkust.

Enesetappude ennetamine seisneb eelkõige inimlikus suhtlemises ja olemas olemises. Tänapäevane pidevat suhtlust võimaldav maailm võib paljude inimeste jaoks olla paik, kus tuntakse ennast ülimalt üksildasena. Tihti on aga vaja vaid üht õlalepatsutust, naeratust või head sõna, et tumedad toonid muutuksid heledateks või vähemalt hallideks.

Loodan, et võetakse see minut ning mõeldakse oma lähedaste, sõprade ja tuttavate peale. Kas keegi neist on jäänud ehk kauaks üksi? Kas kellelgi neist on kanda südamel suur mure? Palun mõelge, võtke toru ja helistage. Kui võimalik, minge külla. See võib muuta elu, päästa elu.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare