Antud juhtum puudutab küll Schengeni välispiiri. Aga ka Schengeni sees on ju juttu olnud, et kas peaks piirikontrolli taastama. Kui ta oleks vähegi püsivam, oleks see väga problemaatiline. Praegused õigusaktid ju üksikutel juhtudel piirikontrolli taastamist lubavad. Isegi Eesti on seda kasutanud, näiteks president Barack Obama visiidi ajal.

Aga seda, et Euroopa Liidu riigid rajaksid püsivalt omavahelised piirikontrollid, ei taha Euroopa liidritest tegelikult mitte keegi. Kõik saavad aru, et Schengen on suur väärtus ning peame tegema kõik selleks, et Schengenit hoida. See on Euroopa jaoks üks väga põhimõttelisi vabadusi. Küsimus pole mitte üksnes mugavamas reisimises, vaid ka kaupade liikumises ja Euroopa ühtsuses laiemalt.

Ka Euroopa Liidu ühtse piiri- ja rannikuvalve initsiatiiv on seotud sellega, et keeruliste olukordade puhul aidata välispiiri kaitsta nendel, kellel pole selleks piisavalt võimekust ja valmisolekut ning saata appi ühised piirivalvejõud. See tagab ka selle, et Schengen saab ühtsena sisemiselt jätkata.

Ja jätkuvalt on laual, et see üksus võidakse saata ka vastava liikmesriigi nõusolekut omamata?

Sellise ettepaneku on Euroopa komisjon tõepoolest teinud. Leppisime kokku, et kuue kuu jooksul Hollandi eesistumise ajal lõplikult ellu rakendatama. Eks siis tuleb ka selle detaili üle vaielda. Ent on tugev surve küll, et ka nendel puhkudel, kui riik ei taha abi küsida, aga probleem on selgelt olemas ja ohustab kogu Schengenit, oleks üle-Euroopalisel üksusel õigus appi minna. Samas on ka neid, kes ütlevad, et küsimus on tundlik ja peaks alati enne appi kutsuma. Eks siis tulebki vaadata, et mis on ülimuslik: kas riigi õigus ise otsustada või potentsiaalse kriisi kujuteldav oht kogu Schengeni alale. Aga meil oli vähemalt ülemkogul väga üksmeelne arutelu, kuidas sellega võiks edasi liikuda.

Rääkisin just ühe Portugali ajakirjanikuga, kes kinnitas, et nende riiki jõudsid esimesed paarkümmend pagulast ümberasustamisskeemi järgi. Aga miks on nii, et tegelikult on kõik need, kes pidid uuest aastast jõudma juba ka Eestisse, ikka suurel määral alles Itaalias - või tegelikult juba ise sealt ka lahkunud?

Praeguseks on jah suudetud umbes 160-st tuhandest sõjapõgenikust paigutada ümber alla kahesaja ehk väikese ümardusega 0,11 protsenti. Ettevalmistused on võtnud oodatust kauem aega. Samas on päevakorral rohkemal või vähemal määral ka see, kas riikide loetelu, kust inimesi võtta, on täna jätkuvalt lõpuni täpne. Kui algselt lepiti, et võetakse Ungarist, Itaaliast ja Kreekast, siis Ungari loobus ise, sest tema on kujunenud transiitriigiks. Tegelikult on sama juhtunud ka Itaalia ja Kreeka puhul. Kõige rohkem on inimesi jõudnud Saksamaale ja Rootsi. Nii ongi Rootsi küsinud, et kas Ungari asemel võiks samade kokkulepitud numbrite piires aidata hoopis inimesi sealt ja Eesti on sellele avatud. Loodan, et Eesti inimesed ei unusta kunagi, kuidas rootslased meid aitasid. Teiseks on ka rootslastega võimalik asju töötasandil lihtsalt ajada. Praktiline loogika on igati selle kasuks. Aga formaalselt peame ootama selleks komisjoni ettepanekut.

On selle tõenäoline?

Ma loodan, et ta tuleb järgmise aasta alguses. Pagulaste vastuvõtmine Rootsist oleks lihtsalt väga loogiline areng.

Pole saladus, et rändekriis on aidanud tuua kaasa suuri muutusi Euroopa elektoraadi käitumises. Parempopulistid Ungaris, konservatiivid Poolas, Front Nationali tugevad toetusnumbrid Prantsusmaal... Euroopa Liit on küll arenenud läbi kriiside, aga mingi hetk võib üks neist murda kaameli selgroo. Nüüd väga raske aasta lõpus, kuidas tundub - tuleme seekord veel välja?

Üks väga kogenud poliitik ütles ülemkogu laua taga, et ta pole kogu oma pika karjääri jooksul nii rasket aastat näinud. Me võime vaielda, kas eurokriis oli hullem või mitte. Aga kui sedavõrd pika kogemusega lugupeetud poliitik nii ütleb, siis küllap on tõetera sees. Jätkuvalt pole ka euroliit väljunud ülemaailmse finantskriisi põhjustatud raskustest. Paljud riigid on jätkuvalt defitsiidis ja me näeme nende ängi.

Suvel oli tõsine eksistentsiaalne küsimus, kas euroala jääb 19-liikmeliseks. Meil olid tõsised öö läbi kestnud vaidlused, aga me suutsime kokku leppida. Oi, kui palju oli neid analüütikuid ja spetsialiste, kes ütlesid, et nüüd kukub Euroopa Liit kokku! Kreeka tuleks välja visata, ei ole võimalik, kohe on pankrot. Mul on hea meel, et nad pidid eksima. Suutsime tõsise järjekindlusega need probleemid diplomaatiliselt lahendada. See oli uskumatult suur pingutus tegelikult.

Mäletame ka, kuidas praegune kriis saabus, põhjaläinud laevade ja tuhandete uppunutega. Nüüd on see kujunenud paljude jaoks väga tõsiseks kriisiks ning eks me peame ka sellega toime tulema.

Ja kõige selle taustal on ju ka sõda Ukrainas. Konflikt Süürias ning terroristlikud rünnakud. Nii on see kokku üks väga-väga raske aasta. Aga samas on õige, et Euroopa tugevneb kriisides ning tema ühtsus kasvab. Mitte ainult Euroopa riikide ühtsus, vaid ka valitsusjuhtide ühtsus kolleegidega. Oleme selle seltskonnaga viimase aasta jooksul sedavõrd puudade kaupa soola ära söönud, et annab ikka tulla sellise teema peale, kus meid oleks võimalik tülli ajada. Meie vastastikune lugupidamine üksteise suhtes on aasta jooksul märgatavalt kasvanud.

Ka tõesti ka näiteks Viktor Orbániga?

Ega Euroopa Liidus pole valitsusjuhtide seas kahte ühesugust inimest. Meie asi on leida ühiseid lahendusi nende kõigiga. Ületamatuid küsimusi pole selle aasta näitel siiski olnud.