TAAVI UGAM: Võitlus tuuleveskitega
Sellest ei paista tulu tõusvat Eesti riigile ega rahvale, rääkimata Hiiumaast. Raske on nõustuda olukorraga, kus väliskapitalile tuginev firma kasutab meie ressursse energia tootmiseks, halvendades meie elukvaliteeti – ja toodetud energia läheb Eestist välja.
Milles asi? AS Raunisaar, Kanadas registreeritud ettevõtte Greta Energy Inc tütarettevõte, on esitanud kolmele Hiiumaa omavalitsusele ja volikogule taotluse alustada Hiiumaa maismaale 500-megavatise koguvõimsusega tuuleparkide projekteerimist. Emafirma veebisaidi andmetel on ilmutatud ka soovi luua Hiiumaa rannikumerre kuni 1000-megavatine tuulepark. Seda ei tohi segi ajada OÜ Nelja Energia sama suure projektiga Hiiumaa looderanniku merre. Võrdluseks: Hiiumaa sisemine energiatarve jääb alla 10 MW ning kogu Eesti tarve sõltuvalt ajahetkest 500 ja 2000 MW vahele.
Jah, Hiiumaa on soodne piirkond tuuleenergia tootmiseks – see lubab arendajale suurt kasumit, seda enam et asukoht pakub võimalust ühenduda Põhjamaade elektrivõrkudega. Paljud hiidlased on aga tuulepargi vastu. Miks?
Esiteks muutub saare visuaalne ilme. Hiiumaa vaated muutuvad tundmatuseni, kui pannakse püsti kuni 250 generaatorit tiivaotsa kõrgusega kuni 150 meetrit – neli korda kõrgemad kui Hiiumaa sümbol Kõpu tuletorn. Mastid ja tiivikud paistavad siis kõikjale – ja nendega võrreldes on mets nende all nagu rohi. Samuti tekitavad generaatorid müra, mis võib inimestele muutuda psüühiliseks pingeallikaks. Praegu on Hiiumaal väga vaikne. Varahommikul võib üksikut linnuhäält või koera haugatust kuulda kilomeetrite taha. Nüüd aga lubab arendaja advokaat meile enam mitte vaikust, vaid müra, mis jääb „tööstuspiirkondadele kehtestatud normidest väiksemaks”. Ärgem unustagem sedagi, et Lääne-Eesti saared on biosfääri kaitseala – tuulepark aga häirib nii inimesi kui ka loodust. Liiatigi jääb Hiiumaa rändlindude teele – ning võib arvata, et tuulegeneraatori labade vahel surevad paljud linnud. Või põhjavesi: Hiiumaal on mitmed karstialad, pae aluskiht on suhteliselt õrn. Millist mõju avaldavad hiigelmastid ja nende vundamendid vee kvaliteedile?
Võimaluste odav väljamüük
Kuid need pole kaugeltki ainsad vastuargumendid. Häirib projekti mastaapsus – AS Raunisaar tahab ära kasutada kõik Hiiumaal olevad tuulegeneraatorite jaoks võimalikud piirkonnad. See tähendab, et võetakse võimalused hilisematelt arendajatelt, kes pakuksid võib-olla sobivamaid tingimusi. Kas oleme tõesti lühinägelikult nõus oma maa ja võimalused maha müüma?
Projekti vastu räägib ka palju energeetilisi aspekte. Nii suurt tuuleparki pole Eesti elektrivõrku generaatorite eluea, lähema paarikümne aasta jooksul tarvis.
Tuule kõikumised on ajas kiired ja suure amplituudiga. Tarbimist tuleb tootmisega pidevalt tasakaalustada. Eesti praegused põhilised energiaallikad – põlevkivikatlad – tuleb nende pika käivitusaja (ligikaudu ööpäev) tõttu ikkagi sees hoida, väiksemal koormusel on need üsna ebaefektiivsed. Seega on Eesti elektrivõrgus sellise tuulepargi keskkonnasõbralikkus peaaegu olematu.
Nii suurt Hiiumaalt tulevat võimsust pole võimalik ühendada praegusesse Eesti energiavõrku ka võimalikes kõne all olnud alajaamades, ei Lihulas ega Harkus.
Last but not least: kõnealuse projekti juhtkond näib olevat Venemaaga lähedalt seotud (üks eestvedajaist on saanud koguni president Putinilt medali tööpanuse eest Venemaa Föderatsiooni heaks). Nõnda võib juhtuda, et see projekt annaks Venemaa kontrolli alla olulise osa Eesti energeetikast. Ühtlasi häirivad tuulikud Eesti õhuseireradareid.
Enne hiigelarenduste alustamise lubamist tuleks Eestis vastu võtta avamere tuuleparkide rajamise seaduste pakett. Praegu pole ei arendajatel ega volikogude liikmetel ees pikaajalist kava, millest juhinduda. Nii suurte arendusprojektide üle otsustamine ei tohiks olla kohaliku omavalitsuse pädevuses. Praegu see kahjuks nii on.
