Tädi Maali: Mõrv võililleväljal
Maali oli ammu valmis vaadanud vallamajataguse välja, kus õitses tuhandeid võililli. Oli raamatukogust hankinud võilillemee retsepti ja astus, korv näpus, lillevälja poole. Peab end ju talveks vitamiinidega varustama.
Jõudis välja veerde, suu kukkus lahti, korv kukkus käest. Oh, jumalukene küll! Veel paari päeva eest päikeses säranud võililleväli oli kadunud, maha niidetud, nägi välja kui sea songermaa.
Siis korraga sai Maali aru, miks viimastel päevadel kostis vallamaja poolt muruniiduki vingumist ja levis sinist vastiku haisuga suitsu kui põrgukatlast.
„Massimõrv,” oli ainukene sõna, mis Maali suus ringi käis, kui ta ust paugutades vallavanem Voldemari kabinetti marssis ja mingi koosoleku ära rikkus. Aga oma mure ladus kohe lauale ja nõudis aru.
Raisatud raha
Et miks on kitsal ajal hulk bensiini raisatud, loodust reostatud ja kena võililleväli maha niidetud? Nüüd pole mesilastel mida tolmeldada ja kust õietolmu võtta. Lastel pole kusagil võilillepärja punumist ja võilillevile tegemist õppida ja Maalil jääb vitamiinirikas võilillemesi tegemata. Ilu hävitamisest rääkimata.
Kes küll selle lolli otsuse langetas?
Küll püüdsid vallavanem Voldemar ja mõni teinegi ametnik puhuda ilusat juttu heakorrast ja niidetud murudest, aga Maali esitas seepeale väga konkreetse küsimuse. Pangu nüüd ametnikuhärrad plaksti lauale see euroseadus või vähemasti Eesti seadus, mis käsib kenasid võililleväljasid hävitada ja selleks veel hulga raha raisata. Rääkimata sellest, et kena kevadpäev täideti koleda niidukiplärinaga ega lastud linnulaulu kuulata.
Et kus siis selline seadus on? Ei olnud aga ametnikel midagi lauale panna.
Hoopis nende silmad pugesid häbelikult laua alla.
Kirja pani Rein Sikk
Vaata lisa:
http://tadimaali.blogspot.com
