Kui aga vaadata poliitilist panust, siis siin hõisata ei saa. Vaatamata peaminister Ratase 5. detsembril Riigikogus antud ülimalt positiivsele ülevaatele toimunust, on meie tulemused siiski suhteliselt tagasihoidlikud. Ehk vaid välja arvata Eesti kuvand ja nägu, mis on kannustatud e-riigi edust ja digituru toimimisest. Me oleme olnud tagasihoidlikud, isegi pelglikud ja vältinud teravate teemade tõstatamist, oleme edasi liikunud ääri-veeri ja tükati. Olgu tegemist siis rändetemaatika, kliima- ja keskkonnaküsimustega, seal hulgas metsanduse küsimused, tööstuse arendamine ning konkurentsivõime ja kaubandussuhete tugevdamine.

Kindlasti oleksime oodanud Eestilt nii mõneski olukorras, millega eesistujana silmitsi seisime, tugevamat pidamist ja julgust kaitsta meie väärtusi.

Esimene näide on seotud Katalooniaga. Selle asemel, et kritiseerida Hispaania võimude politseivägivalda referendumi ajal, tegi Eesti 1. oktoobril ootamatult pugejaliku avalduse, mis ei haakunud mitte kuidagi probleemiga. Eesti valitsuse Kataloonia küsimuse käsitlus oli nõrk ja ka meie enda kodanike jaoks häiriv. Kataloonia kriisi käpardlik lahendamine nõrgestas Euroopat.

Teine näide on seotud äsjase idapartnerluse tippkohtumisega. Esmalt on küsimus, kas sellistel riikidel nagu Ukraina, Georgia ja Moldova on kunagi lootust saavutada Euroopa Liidu liikmelisus. Korrutati ainult ühte - et idapartnerluse ja liikmelisuse taotlemise vahel puudub seos. Kas tõesti ei jätkunud meil julgust öelda, et isegi kui otsene ja institutsionaalne seos puudub, siis töö, mida tehakse neis riikides (korruptsiooni ohjeldamine, selleks vajalikud reformid jms), võib avada uusi poliitilisi võimalusi tulevikus. Me ei söandanud laua taga kinnitada, et tunneli lõpus on valgus.

Kolmandaks, mis kukkus üsna halvasti välja. Esmakordselt oli tippkohtumisele kutsutud Valgevene diktaator Lukašenka. Sealne kodanikuühiskond pidi Euroopale meenutama, et endiselt on riigis poliitvangid, endiselt on lahenduseta ammu sooritatud poliitmõrvad. Peale Lukašenka kutsumise häbi saime lõpuks ka selle häbi, et ta keeldus tippkohtumisele tulemisest. Andes sellega märku, et liitlassuhted Venemaaga on tähtsamad.

Lõpetuseks. Eesti vajab Euroopa Liitu. Võttes arvesse meie väiksust ning geograafilist asukohta on EL meile nii julgeoleku garant, kui ka suurim partner. EL vajab meid, kui väikest, eesrindlikku ja tubli liikmesriiki, keda teistele positiivseks eeskujuks seada. Loodan, et me pole seda edu oma viimase aasta siseriiklikult kaheldavate otsustega lõplikult maha mänginud. See, kuidas me suudame EL-is oma huvisid kaitsta ja oma ideedega panustada, on juba meie endi teha.